Metsamuld uksematil toob linnakoju tervisliku õhu
Selleks, et lapse immuunsüsteem käivituks õigesti ja lapse tervis püsiks ka hiljem, täiskasvanunagi korras, on hea, kui laps puutub oma elukeskkonnas kokku just nende õigete mikroobidega.
Nüüdsel ajal aga veedavad lapsed, eriti linnalapsed paratamatult rohkesti aega siseruumides, kus mikroobikeskkond on teistsugune kui see, millega varasemad inimpõlved on tuhandete ja tuhandete aastate jooksul kohastunud. Ja ega linnalapsel õueski päris samad keskkonnaolud valitse, mis linnast väljas.
Sellest siis ka paljuski allergiate ja muude immuunhaiguste laialdane levi.
Soome teadlased on aga sellele kahetsusväärsele olukorrale üsna lihtsa ja odava lahenduse leidnud.
Martin Träubel Espoost Aalto Ülikoolist, Pirkka Kirjavainen Kuopiost Ida-Soome Ülikoolist ja nende kolleegid pakuvad oma uuringu toel välja, et abi on sellest, kui tuua metsast natuke metsamulda ja siputada seda koduukse ette uksematile.
Nad kirjutavad ajakirjas Microbiome, et selle võtte peale saab toakeskkonna mikroobkond märksa lähemaks looduspärasele. Väiksemaks jääb otseselt inimestega seonduvate pisiolendite osakaal.
Toaõhu mõõtmised näitasid, et kõige tihedam oli metsamikroobide kontsentratsioon just sel kõrgusel, kuhu ulatuvad väikese lapse nina ja suu.
Katseid tegid teadlased kuue pere kodus. Viies neist raputati metsamulda matile, kuues jäi kontrollkoduks.
Mullasipsutusprotseduuri tehti kolm korda, jättes vahele neljanädalased vahed. Mikroobe sisaldavast tolmust võeti proove enne mulla toomist ja seepeale iga kahe nädala järel, mitmelt poolt ja mitmelt kõrguselt.
Mikroobistiku koosseisu uuriti DNA-järjelduse põhjal ja DNA kordistusmeetodi abil.
Nii saadigi teada, et linnakodu mikrobioom läks seesuguse sekkumise peale märgatavalt sarnasemaks maakodudes tuvastatuga.
Varasemaist uuringuist on juba teada, et maakodupärane mikroelustik on lapse immuunsüsteemile tervislikum kui linlik.
Edasisis uuringuis soovivad teadlased teada saada, kas metsamulla toomisest uksematile ka tegelikult laste tervisele kasu on.


























