Teiste seas muutis AGS-sündroom sunniviisiliselt taimtoiduliseks Valgejõe Veinivilla perenaise Tiina Kuuleri. "Juhtus minuga selline asi, et ma ei saa enam süüa mitte ühtegi imetajate produkti. Ühel hetkel hakkas keha imetajate verd, mis puugi kaudu organismi sattus, mürgiks pidama. Nüüd ei saa ma süüa kedagi, kellel on neli jalga ja kes on karvane," nentis Kuuler saates "Pealtnägija".

Kuna Veinivillas käib palju turiste ja Kuuler toitlustab neid ise, sööb ta sageli sama toitu mis külalisedki. Möödunud suvel hakkas aga naine end pärast grillõhtuid end üha sagedamini halvasti tundma.

Ühel öösel viskles ta hirmsates kõhuvaludes ja oksendas, samal ajal kui kõik teised oli terved. "Oli üks väga konkreetne septembrikuu nädalavahetus, õde tuli külla, oli ilus soe ilm, teeme šašlõkki," meenutas Kuuler: "Mina ütlen, et mul on selline tunne, kui mul oleks kehast mingi ensüüm välja lülitatud, mis liha laseb seedida, aga lihaallergiat ei ole ju olemas."

Õde haaras telefoni, guugeldas ja teatas, et lihaallergia on olemas. "Mina vastu, et mis sa räägid, ei ole võimalik! Ja on. Siis sain aru, et sealiha ei söö, loomaliha ei söö, aga läks tükk aega, enne kui mõistsin, et see puudutab ka puljongeid, rasvu ja piimatooteid. Alguses ei oska mõelda, mis kõik on meil imetajatelt pärit," selgitas Kuuler.

Uus tulija

Süüdi oli kogu selles kurbmängus puuk. Entsefaliiti ja borrelioosi, mis on juba piisavalt jubedad puukide levitatavad haigused, oskab karta juba suurem osa Eesti inimestest. Nüüd võib samasse ritta lisada alfa-gali sündroomi ehk punase liha allergia, mille võib saada puugihammustuse tagajärjel.

"Kui räägime toiduallergiast, siis tavaliselt mõtleme, et toidus on mingid valgud, mille vastu inimesel tekivad allergilised reaktsioonid, ja tavaliselt on sellised allergiad eluaegsed," ütles terviseameti epidemioloog Julia Geller: "Siin ei räägi me valkudest, vaid sahhariididest ehk suhkrutest. Need ümbritsevad peaaegu iga imetaja molekule peale inimeste, mistõttu inimestel see allergia tekibki."

Ahel on lihtne: puuk imeb põdra, rebase või mõne muu imetaja verd, mis talletub tema organismi. Inimest hammustades poetab ta selle võõra molekuli inimese verre ja teatud juhtudel – teadus ei tea veel, miks – hakkab ohvri organism selle vastu vihaselt võitlema. Mõnel valutab kõht, teine oksendab, läheb tursesse või hakkab üle keha sügelema.

"Kõige sagedasem on see, et need kaebused ei teki kohe pärast söömist," selgitas allergoloog-immunoloog Krista Ress: "Need tekivad kahe, nelja või kuue tunni pärast. Need tekivad siis, kui inimesed on söönud imetajate siseorganeid, näiteks maksa või neeru sisaldavaid toite, või punast liha. Väga sageli on need esmased, mille peale mõtlema peame."

Harvem tekitavad probleeme želatiini sisaldavad toidud, näiteks tordid ja magustoidud, mille puhul ei osata tihti puukide või punase lihaga seost luua.

Eelmisel sügisel haaras Tiina Kuuler näiteks suure näljaga kanalihapiruka. "Sõin selle ära ja kolm-neli tundi hiljem oli väga halb. Püsti ei seisa, kogu aeg tahaks oksendada. Mõtlesin, mis asi see oli, püüan ju väga jälgida, mida söön. Hakkasin uurima ja selgus, et tainas on suurem osa searasv, aga seda ei olnud sildil kirjas. Siis jätadki väljast söögi ostmata," nentis ta.

Alfa-gali või AGS-sündroomi tuntakse alles 2007. aastast ja seda esineb maailmas ebaühtlaselt. Näiteks USA-s on registreeritud pool miljonit patsienti, Eestis diagnoositi esimene inimene aastal 2018 ja praeguseks on neid teadaolevalt kokku 30. Võrdlusmomendina on avaldanud Kuuleril AGS eriti ägedalt.

Nii nagu pole lõpuni teada haiguse avaldumise mehhanism, pole selle vastu ka vaktsiini. Ainus ravi on sisuliselt loomse toidu, näiteks veise-, sea-, lamba- või küülikuliha vältimine; kala ja linnuliha on lubatud. Piinu tekitavad ka piim, juust, koor, või ja kohupiim. Vahel mõjuvad ülihalvasti pealtnäha süütud asjad, milles võib leiduda želatiini, või isegi ravimikapslid, milles on laktoosi.

"Mulle meenub üks vanahärra, kes tuli oma tütre mahitusel ja reageeris tortide söömisele," märkis Ress: "Liha sai ta süüa, tal ei olnud mingeid probleeme, ta reageeris ainult tortidele. Sealt saime teada, et ta reageeris tortidele, millel oli loomsel baasil valmistatud želatiinitarrend."

Teistsugune elu

Majapidamises leiduva toidu kohta märkis Tiina Kuuler, et välja süües on muna üks kindlamaid toite. "Kui see on keedetud, ei saa sinna midagi halba sisse juhtuda. Omletiga võib küll juhtuda, hotelli omletiga olen alt läinud – see oli peekonirasvas praetud," nentis ta.

Kuuleri sõnul on näiteks veganmajonees väga maitsev ning süüa sobib ka kanalihast täissuitsuvorst. "Igasugused mereannid ja kala sobivad. Kala soolan ise, aga kana-, pardi- ja muid pasteete on kindlam ise valmistada," lisas Kuuler. Ohtlikke toiduaineid Kuuler oma külmkapis lõhna tõttu väga ei hoia. Klientide jaoks on seal juust ja täissuitsuvorst.

Külalistele toidu serveerimise kohta selgitas Kuuler, et skafandrit ta selga ei pane, kuna lõhnade suhtes tal tugevat allergiat pole. "Hiljuti lõikasin klientide jaoks vorsti ja pühkisin käega üle põse, kohe tekkis lööve ja üle keha sügelus. Võtsin antihistamiinikumi, aga kuna mul on aeg-ajalt vaja seda külalistele pakkuda, teen seda nüüdsest kummikinnastega," rääkis Kuuler.

Keerukas diagnoos

Diagnoosimiprotseduuride kohta märkis Krista Ress, et allergoloogia erialal on kõige tähtsam inimesega rääkimine. "Võime teha analüüse, mis võivad näidata üht-teist, aga need ei pruugi olla inimese kaebustega seostatavad. Kui jõuame arusaamisele, et kaebused võiksid diagnoosiga sobida, on järgmine etapp kinnitada seost vereanalüüsiga. Vereanalüüs üksi diagnoosi ei pane," selgitas Ress.

Teisisõnu võib vereanalüüsi teinud inimene teada saada, et tal on veres muutused, aga see ei tähenda, et tal oleks ilmtingimata see haigus.

Kuna USA-s on AGS-sündroomi puhangud kõige võimsamad, panustavad sealsed teadlased jõuliselt uurimistöösse. Muu hulgas on selgunud, et haigestumisel on seos veregruppidega.

Inimestel, kellel on B- või AB-veregrupp, on B-grupi antigeenid, mis on keemiliselt väga sarnased alfa-gal suhkru molekuliga. "Neil tavaliselt AGS-sündroomi ei teki, sest keha on sellega juba tuttav. Inimestel, kellel on A- või nullgrupp, neid antigeene ei ole. Organism tajub seda võõrkehana ja hakkab seda ründama," selgitas Julia Geller.

Kuuler tõi esile, et eestipärased magustoidud on enamasti piimapõhised. "Kohupiimaga, ricottaga, vahukoorega," loetles ta: "Olin hiljuti ühes kooli õppeköögis, kus oli üheksa magustoitu – kõik piimapõhised. Nad ütlesid lõpuks, et neil on laktoosivaba vahukoor. Minul on ükskõik, kas see on laktoosivaba või mitte, mulle see ei sobi.

Kuuler on loonud Facebooki grupi, et koondada alfa-gali sündroomiga inimesi ning üksteist nõu ja jõuga toetada. Isegi spetsialistid möönavad, et Eestis on uuest haigusest kuulnud vähesed tervishoiutöötajad. Haigus võib põhjustada sügelust, turseid ja ootamatuid kõhuvalusid.

"Eestis ei ole see väga sage probleem, oluliselt rohkem on sellest räägitud Ameerikas ja Austraalias," ütles Ress: "Ameerikas tehtud uuringus intervjueeriti 1500 perearsti, lastearsti ja esmatasandi õendustöötajat. Selgus, et pooltest arstidest, kes olid haigusest kuulnud, teadis alla viie protsendi, kuidas patsienti nõustada."

"Meil ei ole patsiendiportaalis kohta, kuhu arst saaks märkida suurelt ja punaselt, et inimesele ei tohi loomseid ravimeid manustada," muretses Kuuler: "Kardan teadvusetuna meedikute hoole alla sattuda, sest nad ei ole hoiatatud ja paljud arstid ei tea sellest midagi," märkis ta.

Paljud asjad on Kuuleri, tema pere ja isegi Veinivilla klientide jaoks viimase poole aasta jooksul perenaise diagnoosi tõttu muutunud. "Kui külalised tulevad, sööme kala, kalkunit, parti või hane ehk seda, mida mina teen. Sõbrad on omaks võtnud, et kui mina külla lähen, küsivad nad hoolikalt üle, mida ma süüa saan. Teeme pigem seda, mida kõik süüa saavad, et ei peaks tegema erandeid. Ma ei saa kurta, et oleksin kuidagi kõrvale jäetud," lisas ta.

Veinimaailma kohta märkis Kuuler, et ka see ei ole täiesti ohutu. "Veinidel võivad olla želatiinipõhised selitusained. Kuna ma ise toodan, siis ma selitajaid ei kasuta, vaid filtreerin," selgitas Kuuler: "On täiesti ära kontrollitud, et kui vein on selitatud, siis see mulle ei sobi."

Lõpuni pole ka selge, kas diagnooside sagenemise taga on parem teadlikkus või levib haigus varasemast rohkem näiteks kliimasoojenemise tõttu. Ress ja Geller toonitavad siiski, et paanikaks pole põhjust. Sageli lööb AGS välja alles korduvate puugihammustuste tulemusena, mistõttu on oluline end puukide eest korralikult kaitsta.

"Elus on palju asju, mida tuleb karta," tõdes Ress. "Kui aga käituda selge arusaamise ja talupojamõistusega, on võimalik elu nautida ilma põhjendamatu hirmuta. Looduses tuleb käia, panna riidesse nii, et puugid naha vahele ei poe, end kontrollida, vaktsineerida ja mitte üle mõelda," võttis ta teema kokku.