Enne hiljutisi leide nägi teadusmaailm muistsete ookeanide toiduahelat teisiti. Üle 370 miljoni aasta dikteerisid veealust elu eranditult suured selgroogsed loomad. Esmalt täitsid tippkiskja rolli soomustatud kalad, seejärel haid ja mereroomajad ning oluliselt hiljem ka vaalad. Selgrootud jäid hierarhias enamasti tagasihoidlikeks saakloomadeks, mis sundis paljusid liike kasvatama endale kaitseks paksu kooriku.

Osa iidseid peajalgseid valis aga ellujäämiseks riskantsema tee. Nad loobusid evolutsiooni käigus oma raskest rüüst täielikult ja muutusid pehmekehaliseks. Koorikust vabanedes paranes hüppeliselt nii loomade ujumisoskus kui ka nägemine ja intellekt. Teravamad silmad ja nobedus kaitsesid neid kohmakate kiskjate eest paremini kui paks koda.

Nii saavutasidki kaks uuritud kaheksajalaliiki erakordsed, ajastu tippkiskjatele omased mõõtmed. Neist väiksem liik, Nanaimoteuthis jeletzkyi, ujus ookeanides 100–72 miljonit aastat tagasi. Looma kehapikkus koos kombitsatega ulatus kolmest kaheksa meetrini. Pisut hiljem tekkinud N. haggarti võis aga kehapikkuselt võistelda tänapäeva veoauto haagisega.

Leide analüüsinud Jaapani teadlaste hinnangul võib kuni 19 meetrini küündiv N. haggarti olla planeedi ajaloo suurim selgrootu. Ilmselt kasvas noorem liik oma vanemast sugulasest märgatavalt kiiremini ja saavutas seetõttu hirmuäratavamad mõõtmed. Hokkaido ülikooli paleontoloogide Shin Ikegami ja Yasuhiro Iba sõnul näitavad andmed selgelt, et hiiglaslikud selgrootud olid kriidiaegsete merede tippkiskjad ja kujundasid laiemat ökosüsteemi.

Muistsete ookeanivalitsejate eluolu uurimist raskendab aga nende pehme kehaehitus. Luude ja koorikuta loomad lagunevad pärast surma üldjuhul sedavõrd kiiresti, et neist tekib kivistisi äärmiselt harva. Üldjuhul peab ajahambale vastu vaid kitiinist nokk, mis koosneb samast materjalist kui tänapäeva krabide ja putukate välisskelett. Seetõttu tuginesid uurijad järeldusi tehes eelkõige säilinud lõualuude kujule ja kulumismustrile.

Jaapani paleontoloogid analüüsisid kokku ligi 30 iidset nokafragmenti. Esmalt uurisid nad uuesti 15 juba tuntud lõualuud, mis leiti Jaapanist ja Kanada läänerannikult. Lisaks märkas töörühm Jaapani põhjaosast Hokkaido saarelt settekivimites veel 12 täiesti uut fossiili. Uus materjal andis loomade toidulauast märksa üksikasjalikuma pildi.

Fossiilide hapruse tõttu kasutas töörühm uuenduslikku digitaalset meetodit. Nad eemaldasid kivimist üliõhukesi kihte ja pildistasid iga etappi suure eraldusvõimega kaameraga. Tuhandeid fotosid ühendades lõid nad arvutis viiludest täpsed kolmemõõtmelised mudelid. Tavalise pintsli ja peitliga töötades oleksid kivististe pinnal olevad õrnad mikrokahjustused paratamatult hävinud.

Suurimate kivististe pinda katsid sügavad kriimustused ja ulatuslikud täkked. Pidev koormus kulutas vanemate isendite lõualuu algsest pikkusest kuni kümnendiku, samas kui noorte nokad olid enamasti teravad. Uurijate hinnangul näitavad ulatuslikud kahjustused, et loomade jaoks oli tugevate kestade ja luude purustamine tavapärane

Nokkade kulumismustrid andsid toiduvaliku kõrval ka ootamatu vihje loomade vaimsete võimete kohta. Nokad kulusid peaaegu alati ühelt küljelt märgatavalt rohkem kui teiselt. Asümmeetria vihjab, et loomad eelistasid saaki haarata ja töödelda vaid kindlate kombitsatega. Inimeste käelisust meenutav eelistus viitab keerulisele ajule ja oodatust kõrgemale kognitiivsele võimekusele.

Eelajaloolises ookeanis läks ellujäämiseks vaja kõrget intellekti. Samades meredes jahtisid saaki teised võrreldavalt ohtlikud kiskjad: kuni 15 meetri pikkused mosasaurused ja plesiosaurused ning tänapäeva mõrtsukhaidega samas mõõdus ürghaid. Teadlaste sõnul jagasid hiidkaheksajalad nendega ilmselt sama ökoloogilist nišši, misläbi võisid nad ka üksteisega toidu nimel võidelda.

Leidudest hoolimata jäävad uurijad kaheksajalgade suuruse hindamisel ettevaatlikuks. Kuna terviklikke kehakivistisi leitud pole, tugineb 19-meetrine maksimumhinnang anatoomilistele mudelitele. Teadlased võrdlesid iidsete nokkade mõõtmeid tänapäevaste kaheksajalgadega. Paleontoloogide sõnul saadab taolisi arvutusi alati ebakindlus, kuid hinnangud püsivad võimalikkuse piirides.

Tulevikus plaanivad teadlased digitaalselt uurida teistestki maailma piirkondadest pärit kivistisi. Tehnoloogia areng võimaldab ammutada muuseumieksponaatidest uut teavet.

Shin Ikegami ja Yasuhiro Iba kirjutavad oma kolleegidega hiidkaheksajalgadest ajakirjas Science.