Uudised on esindanud alati midagi enamat kui pelgalt informatsiooni, millele viitab uudiste vahendamisega seotud organisatsioonide ajalugu, suurus ja mõju. Uudiste rolli on kergem mõista: need hoiavad elanikkonda maailmas toimuvaga kursis, aitavad langetada teadlikke otsuseid ja nõuda võimukandjatelt vastutust.

Uudiste väärtus ei seisa seetõttu pelgalt faktides. Nendega käib nähtamatuna kaasas lubadus äraostmatust ja väsimatust tõeotsingust. Uudistelt eeldatakse usaldusväärsust, midagi enamat kuulujuttudest ja sõltumatust kellegi omakasust. Ajalugu kinnitab, et ilma sellise tagatiseta triivitakse kuulduste kaja saatel kaosesse. Ühiskond suudab end ise valitseda, kui avalikkus teab, mis maailmas toimub. Vastasel juhul on ühised otsused manipulatsioon ja vabadus illusioon.

Sestap on juba mitu sajandit harjutud, et uudiste väärtust tagav usaldusnõue ulatus lahutamatult ka nende edastajale. Trükitud ajalehtedel oli institutsionaalse autoriteedi kaal. Ajalehes edastatu läbis mitu toimetusetappi: kontrolliti fakte ja lihviti sõnastust. Isegi ajalehtede välimus edastas teadlikku pidulikkust, millega anti märku väljaande pakutava tõsidusest ja autoriteetsusest.

Raadio- ja teleuudiste ajastu sünnitas saatejuhid, keda rahvas sügavalt usaldas. Rõhutatult rahulik kõnemaneer ja televahendusel elutuba külastav alati laitmatult rõivastunud autoriteet muutsid kaugete sündmustega kursisoleku kohustuslikuks ja need arvestatavaks teabeks. Igaüks sai teada, mis on oluline, mis on muutunud ja mis vajab rohkem tähelepanu. Uudiseid kanti mõnda aega kaasas kui jagatavat sotsiaalset kapitali.

Uudiste tarbimisest kujunes päeva struktuurne osa ja eeldus, millega loodi maailmast natukenegi sidusam arusaam. Seejuures ei unustatud, et uudiseid vahendav meedium peab esindama iseseisvat tähendust.

Sellega seoses sõnastas valdkonna üks pioneer, Marshall McLuhan, 1964. aastal kuulsa tähelepaneku, et "meedium on sõnum". Mõte polnud meediumi tehnoloogilises olemuses, vaid suhtlusvormi taju kujundavas toimes. Näiteks äratab trükitud ajaleht rohkem omaette mõtisklema, telesaade muudab uudise kogemise jagatud hetkeks, samas kui säuts, piltsõnum või Tiktoki videoklipp panustavad hetkelisele tähelepanuerutusele.

Viimased ujutasid kunagise uudiste napi kanaliseerumise tähelepanu uputavaks küllastuseks. Kunagine ühele või kahele ajahetkele keskendunud päevane uudistedoos asendus 24-tunnise vooluga. Voolikust paiskuva joana pesti minema hommikuse ajalehe ja õhtuse uudistesaatega kaasnevad rituaalid. Küllusest sadestusid publiku niššid, millesse valiti vaid endale sobivat.

Algselt teistel eesmärkidel tärganud sotsiaalmeedia avastas end peagi peamise uudistevahendaja rollis. Platvormid saavutasid enneolematu võimu, kuna hakkasid uudisvoogusid juhtima vastavalt kasutajate profiilile. Uudiseid ei käidud enam vaatamas, vaid need voolasid katkematult, segades keskendumist reaalse elu korraldamisele.

Kui uskuda küsitlusfirma Ipsose ameeriklastelt kogutud arvamusi, siis teekond jätkub. Peaaegu 70 protsenti ameeriklastest said küsitluse nädalal uudised veebi vahendusel, 55 protsenti televisioonist ja vaid 25 protsenti luges neid ajalehtedest. Meediumid võivad küll osaliselt kattuda, aga suundumus on ilmne. Tähelepanek ise vahest ei üllatagi.

Jahmatavaks võib pidada aga tõdemust, et peamisteks uudiste vahendajad polnud traditsiooniliselt ontlikud uudisteankrud, vaid hoopis tuntud koomikud ja suunamudijad. Uuring kinnitas, et inimestele lähevad päevakajalised uudised endiselt korda. Neid vahendavad aga kas tugevalt parem- või vasakpoolse värvinguga õhtust meediaaega sisustavad koomikud. Neid vaadatakse nii teles kui ka Youtube'is. Internetikanalites tarbitakse ka erinevate suunamudijate esitatud uudiseid, kellest ei sobi ükski ajakirjanike traditsioonilisse kategooriasse.

Esitaja asendumine muudab ka uudiste olemust. Kui uudiseid vahendab huvitav isiksus, kujuneb uudiste sisust olulisemaks nende tõlgendus ja reaktsioon. Usaldusväärsuse kunagine tagatis asendub meeldivusega, millega on reaalseid probleeme üpris keeruline lahendada. Lõpuks vaadataksegi nende nende lahendamatusest mööda ja markeeritakse maailma saamatust irooniliste kommentaaridega.

Muutus pole tingimata halb. Ka kuningatel olid narrid, kes paljastasid oma süüdimatusega vastuolusid ja vaidlustasid autoriteeti. Koomikute puhul võib isegi märgata naljatleva tooni muutumist ja sõnumite keerukuse kasvu, millega äratatakse kodanikes ühiskondlikku vastutustunnet.

Vahest kannavadki nemad edaspidi palju tähtsamat rolli selles, kuidas jõuda rahvani, kelle traditsiooniline meedia on kaotanud. Huumorist kujuneb uus tähelepanu värav. Uudiste sisu on ju valusam ja naerdes on neid on parem tarbida.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".