Tartu Ülikooli keskkonnafilosoofia ja -teoloogia nooremteadur Laura Vilbiks rääkis teoreetilise bioloogia 52. kevadkoolis, et USA looduskaitse ajalugu on hea näide sellest, kuidas looduse ja kultuuri vastandamine võib olla probleemne.

Uusi looduskaitsealasid rajades ajasid ametnikud alal elanud põliselanikud sageli minema. "Kolonialistid, kes sinna sisse tulid, ei saanud aru, et maastik ei olnud inimesest puutumata. Seal eksisteeris lihtsalt teistsugune inimene, kes majandas palju looduslähedasemalt," lisas Vilbiks saates "Labor".

Uusasunike kujutelm puutumatust keskkonnast põhines aga väärarusaamal. Piirkonnad polnud inimmõjust vabad, sest kohalikud olid kujundanud neid ümbritsenud maastikku juba pikka aega. Nende looduslähedane eluviis aitas hoida kogu piirkonna bioloogilist mitmekesisust.

Ameerika ajaloo õppetundide valguses peavad Vilbiksi hinnangul teadlased nüüdisaegset looduskaitset uue pilguga vaatama ja ühiskond loobuma katsest säilitada inimtühja loodust. "Sellisel kujul puhast loodust enam ei eksisteerigi ja looduskaitse ei peaks kümne küünega sellest kinni hoidma. Pigem otsime väärtust nendest kooslustest, kus meil koos inimesega on tekkinud suur ja väärtuslik loodus," nentis uurija.

Ameerikalikule lähenemisele pakuvad vastanduvad hästi Eesti pärandniidud, mis näitlikustavad inimese ja looduse sümbioosi. Pärast jääaega ja suurte rohusööjate kadumist võttis inimene neil aladel üle ökosüsteemis elutähtsa rolli, hoides maastikke kinni kasvamast.

Pidev niitmine pakkus paljudele organismidele soodsaid elutingimusi. Puisniidud on piisavalt valged, et need toetaks pimedust pelgavate rohttaimede kõrval ka tolmeldajaid ning liblikaid. "Me oma kariloomade ja vikatiga võtsime kunagiste rohusööjate hambad üle ja hakkasime maastikes toimetama. Sellega koos andsime eluvõimaluse väga paljudele liikidele, kellel muidu elupaika poleks," kinnitas taastamisökoloogia professor Aveliina Helm.

Ökoloog märkis, et Eesti pärandniitudel elavate liikide ajalugu ulatub kaugele jääajaeelsesse aega. Evolutsiooni käigus kujunesid taimede ja putukate vahel suhted, mis tekkisid miljoneid aastaid tagasi. Näiteks kullerkupu ja kullerkupukärbse seos arenes välja välja kolm miljonit aastat tagasi. Ellujäämiseks vajavad need organismid muistsete Euroopa maastikega sarnaseid tingimusi.

Samas oleks Helmi sõnul sisuliselt vale mõelda neist kui poollooduslikest kooslustest, sest ainus tehislik komponent on niitudel vikati või kariloomade pakutav vähene häiring. Seal elavad liigid on täiesti looduslikku päritolu.

Biosemiootika professor Kalevi Kull selgitas, et mõiste poollooduslikud kooslused sündis algselt inglise keeles vajadusest eristada inimese kujundatud keskkonda ürgloodusest. Sisulise vastuolu lahendamiseks pakuvad Eesti bioloogid ja semiootikud nüüd välja uue lähenemise. Poolloodusliku koosluse asemel soovitavad nad rääkida kooslooduslikest ökosüsteemidest, mis annab inimese ja looduse kooseksisteerimist täpsemalt edasi.

Terminoloogiast veelgi olulisemaks peavad teadlased pärismaise elurikkuse hoidmist. "Mida iganes me oma majandusega ei tee, kui pärismaine elurikkus on hoitud, siis see on meile mõõduks. See tähendab, et me peame võimalikult täiuslikult seda tasakaalu oskama pidada," kinnitas Kull.

Teadusfilosoof Edit Talpsepp märkis, et idees pole midagi enneolematut. Antiikaja ja keskaja mõtlejad inimest enamasti looduse lahutamatu osana. Lõhe kahe maailma vahel muutus tajutavaks alles uusaja teadusrevolutsioonide tuules. Tööstusrevolutsioon kinnistas arusaama veelgi ja tehastes valminud tooteid hakati pidama ebaloomulikeks.

Kuigi bioloog Charles Darwini evolutsiooniteooria allutas inimese bioloogiliselt samadele reeglitele teiste loomadega, viis tärkav tehnoloogia liigi looduslikust keskkonnast üha kaugemale. Talpsepp rõhutas, et maailma eri paigus on arusaamad looduse ja kultuuri piiridest endiselt väga erinevad. "Duaalsus, kus meil on loodus ja siis on mingi mittelooduslik, mis sellele vastandub, ei ole ajaloos ega kultuuriti täiesti universaalne. Traditsioonilistes kultuurides nähti inimest vaimolenditega samas ontoloogilises sfääris," sõnas filosoof.

Lääne mõttekultuuris süvenenud eristus teeb teadlaste hinnangul nüüdisaegse keskkonnakaitse eesmärkide seadmise äärmiselt keeruliseks. Uurijad märgivad, et maakeral pole jäänud peaaegu ühtegi paika, kus inimmõju täielikult puuduks. Eraldusjoon puhta ja inimtekkelise looduse vahel valmistab bioloogidele seetõttu pidevalt peavalu. Talpsepp lisas: "See mõiste loob illusiooni, justkui kuskil oleks puhas loodus, mis ei ole poollooduslik."