Rahvusvaheline teadlasrühm on järjeldanud 232 Aafrika elevandi täisgenoomi, nende loomade seas oli nii savanni- kui ka metsaelevante 17 maalt.

Tegu on esimese nii ulatusliku geeniuuringuga pärast seda, kui selgus, et Aafrika elevante on tegelikult kaks liiki.

Patrícia Pečnerová Taanist Kopenhaageni Ülikoolist ja ta kolleegid said geeniandmeid muu hulgas enam kui 30 aastat tagasi võetud ja biopankades hoiul olnud proovidest.

Ajakirjas Nature Communications avaldatud tulemustest nähtub, et paljud elevantide asurkonnad on teistest üsna isoleeritud, põhjuseks küllap kunagine küttimine ja inimeste elama ja tegutsema asumine üha laiematele aladele.

Geenianalüüs näitas, et kuni veel päris hiljutise ajani pidasid elevandid üle pikkade vahemaade omavahel ühendust. Suure liikumisvabaduse toel püsisis elevantide geenimaterjal tugev ja vastupidav, sest eri asurkonnad segunesid sageli.

Täna on aga pilt teine. Teadlased tuvastasid kaks eriti isoleeritud piirkonda, mis asuvad mõlemad Kirde-Aafrikas, Etioopias ja Eritreas, kus elevante lahutab teistest asurkondadest vähemalt 400 kilomeetrit. Vahepeal elavad inimesed ja laiub põllumaa.

Neil aladel on elevantide geneetiline mitmekesisus sugulussigimuse tõttu juba märgatavalt nõrgenenud.

Isoleeritud piirkondi, kuid mõnevõrra kergemal kujul, leidub ka Lääne-Aafrikas, kus inimasustus on samuti tihe ja vandlikaubitsus ajalooliselt au sees olnud.

Teisest küljest on Aafrika lõunaosas Kavango-Zambezi piiriülesel looduskaitsealal, mis laiub viie riigi territooriumil ja kus maastiku kaitse on olnud tõhus, ka elevantide geenirikkus palju kindlamal järjel.

Uuringu autorid loodavad, et täpsemast genoomitundmisest on elevantide edasisel kaitsel kasu. Uuringu andmed on seepärast tehtud ka avalikult kättesaadavaks.

Elevandid on targad loomad ja tulevad eluga toime ka inimeste lähedal, aga inimeste asi võiks olla jätta neile alles piisavaid liikumisvõimalusi.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.