Aastal 1968 kirjeldas ulmekirjanik Philip K. Dick tulevikku, kus suurim küsimus pole mitte enam see, kes on inimene, vaid kuidas seda tõestada. Jutustuses "Kas androidid unistavad elektrilammastest?" kasutati inimese tuvastamiseks Voight-Kampffi testi. Eeldus oli, et inimesed ei suuda võrreldes rangetele kontrollmehhanismidele rajanevate inimese välimusega androididest replikaatoritega oma füsioloogiat kontrollida. Küsides inimestelt tunnetel mängivaid küsimusi, hakkasid nende silmad tõmblema, pupillid laienesid, põsed punetasid ning muutusid hingamine ja pulss.

Jutustuse pealkiri reedab teadmatust: kas androidid suudavad unistada? Oluline on unistada, sest tegelikult pole vahet, kas unes nähakse elektrilammastest. Jaapani vanadekodus näevad ilmselt nii mõnedki kliendid öösel und nunnudest robotkoertest. Neljajalgsed masinad peletavad empaatia- ja sümpaatiatrikkidega üksildust, kuid samal ajal puuduvad neil kõik bioloogilised vajadused, mis on vanainimestele tülikad ja neid koormavad.

Vanale ulmeloole võib andeks anda, et seal tegutsevad inimesed unistavad päris loomadest. Nad igatsevad lihtsalt seda, mida enam pole. Ent kui androidid unistaksid iseseisvalt, väljaspool neisse kirjutatud programmi, poleks nad enam inimestest kuigi erinevad. Unistamine tähendab, et olend tajub oma maailma ja selle tulevikku. Sellise tajumaailma katkestamine sarnaneks mõrvaga. Philip K. Dick'i loo peategelase töö seisnebki androidide tapmises, et vältida nende segunemist inimestega.

Oleme ootamatult kiiresti sattunud sarnase probleemi ette. Tehisintellekt tungib enneolematu lihtsusega kõige inimlikumasse ruumi – suhtlusesse. TI kirjutab nagu inimene, räägib nagu inimene ja isegi esindab paljusid inimesi.

Kaks inimeste omavaheliseks suhtluseks loodud maailma, kuid selle eri nurkades toimetavat teenust, Tinder ja Zoom, leidsid ühiselt, et libainimeste tuvastamiseks on vaja oma Voight-Kampffi testi. Nad plaanivad päris inimesi tuvastada silma vikerkesta skaneerimise teel. Pärast skaneerimist saavad tõelised inimesed enda nutiseadmesse digitaalse inimlikkuse märgise. Tänu teenuste haardele kehtiks tõend üleilmselt, tekiks omamoodi globaalse inimese identiteet.

Kõlab ju mõistlikult. Ühtlasi annab see märku, et internetis ei saa ei saa enam vaikimisi eeldada vastaspoole inimlikkust.

Arengut sunnib tagant mitme motiivi kokkulangemine. Inimesed soovivad suhelda. Nad ootavad vahetut, rahuldust pakkuvat ja meelitavat kontakti. Tehisaru suudab kõike seda pakkuda. Suhtlusteenused on oma visuaalsete filtrite ja tunnuste algoritmilise kureerimisega inimete ootused juba ammu ümber kujundanud. Paljudele inimestele valmistavad tegelikud kohtumised pettumusi, kuna arvutiekraan pakub näiliselt paremaid kandidaate. Turg ei ole pime. Kui reaalsus valmistab pettumuse, hakatakse arendama simulatsiooni. TI-isiksused täidavad tühimiku, kasvatades ootusi veelgi ning suurendades lõhet näilisuse ja reaalsuse vahel.

Töökohal ilmutab end natuke teistsugune suhtlusdünaamika. Välimus on teisejärguline, peamine on kättesaadavus. Hiljuti levis kuuldus, et Mark Zuckerberg arendab endale digitaalset teisikut. Digitaalne surrogaat võimaldaks tal viibida korraga mitmel koosolekul. Kui juht on samaaegselt mitmel koosolekul, peavad alluvad olema vähemalt kohal oma koosolekul.

Kui inimeselt eeldatakse kohest ja täiuslikult sõnastatud vastust, pole lahenduseks töö inimesega, vaid TI-põhine avatar. Siingi on tulemuseks positiivne tagasiside ahel, baloomulik täiuslikkus nõuab aina suuremat ebaloomulikkust.

See kestab hetkeni, mil me ehmatame ja hakkame nõudma globaalset inimesepassi. Empaatiatestis võib olla tehisaru isegi inimlikum, kuni ei vaadata talle sügavale silma. Sügavam küsimus pole aga suutlikkuses eristada inimesi masinatest. Pigem peaks mõtlema, mis saab meist, kes seda saavutada püüavad. Mis saab, kui tõestamegi iga päev, et oleme inimesed? Võime avastada, et meie probleem pole suutlikkus ehitada vägevaid masinaid, vaid hoida ühiskonda sellisena, mis end ise ära tunneks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".