Inimkonna ajalugu võis paista kuni tsivilisatsiooni tekkeni pigem kuulekusena loodusseadustele. Tõsi, oleme tõesti loodust paremini mõistes oma soovid reaalsusega paremini joondanud. Õppisime, mis on võimalik ja mis mitte. Kujunes tunnetus, et looduses on teatud asjad või nähtused alati kindlad. Võimatuid asju võimalikuks mõtlevad jutustused on vaid mäng fantaasiaga.

Leidub aga ka selliseid kindlaks peetud nähtusi, millel puudub looduslik garantii. Neid tagab ühiskond. Nende olemuseks on mingil ajal sõlmitud sotsiaalsed kokkulepped millegi absoluutse miinimumi kohta, mida on vaja ühiskonnas tulemuslikuks osalemiseks.

Iga ühiskond otsustab ühel hetkel, mida kõik üheskoos peavad oma liikmetele tagama. Elu ja vara kaitsmist võib pidada üpris loomulikuks. Ühiskond loob üheskoos rohkem, kui selle liikmed ei pea kogu aeg oma elu pärast muretsema. Samuti on kõigi huvides individuaalset omandit üheskoos kaitsta.

Taolised garantiid ei ilmunud korraga. Neist enamik kujunes aeglaselt ja sageli vastumeelselt, eriti kui tärkas vajadus abstraktsemate õiguste järele, nagu õigus avaldada oma mõtteid ehk sõnavabadus. Sinna alla käib ka valimisõigus, sealhulgas naistel. Tegu polnud füüsikaseaduste tundmaõppimise viljadega. Pigem põhinesid need suurte inimrühmade koostoime tundmaõppimisele, mis on loodusseadustega arvestamisest pahatihti raskem. Raskustest hoolimata lisandus vähem või rohkem sõjakate läbirääkimiste tulemusel sotsiaalselt tagatud õigusi ja hüvesid.

Tänapäeval tundub imelik, et juurdepääs haridusele muutus avalikuks kokkuleppeks võrdlemisi hilja. Eriti kõrghariduses kulus taaskord rohkem aega naistega arvestamisele, kellele ollakse praegu paljuski tänu võlgu tervishoiule juurdepääsu tagamise ja sotsiaalkindlustuse arengu eest. Õpiti, et võimekamaks muutuvas ühiskonnas osalemine nõuab teatud võimeid ja kui selle liikmed üksi ei suuda neid iseseisvalt ning usaldusväärselt tagada, tuleb riik appi.

Ettepoole vaadates ollakse pimedamad. Sestap on kõiki selliseid sotsiaalseid täiendusi saatnud kriitika ja vajaduse eitamine. Kunagi ammu võis tunduda õigustatudnäiteks küsimus, miks peaksid kõik hääletama või peaks tervishoiule antama sotsiaalsed garantiid jne. Aja möödudes kujunesid need minimaalselt tagatud õigusteks, sest need olid järgmise arenguetapi eelduseks. Ühiskonda ei määratle mitte ainult see, mida võimaldatakse ja lubatakse, vaid ka see, mida see oma kodanikele tagab.

Olgu meenutatud, et Eesti peab alates sajandi algusest vaba juurdepääsu internetile inimõiguste lahutamatuks osaks. Erineva seadusliku jõuga interneti juurdepääsu garantiidega riike on teisigi. Soome oli esimene riik, kus seadustati igale kodanikule seaduslik õigus 1 Mbps lairibaühendusele.

Eelmisel nädalal otsustas Lõuna-Korea kehtestada oma kodanikele minimaalse garanteeritud õigusena universaalse mobiilse andmeside baasjuurdepääsu. Lõuna-Korea teadusministeeriumi plaani järgi saavad enam kui seitse miljonit inimest oma igakuise andmemahu täitumise järelinternetti piiramatult edasi kasutada. Tõsi küll, alandatud kiirusel 400 kilobitti sekundis (kbps).

Ajalugu kordub. Esmapilgul võib riigi taoline garantii võrreldes näiteks tervishoiu tagamise või hääleõigusega tunduda ebaasjalik. Mobiilne andmeside on ju teenus, mis paistab rohkem mugavuse kui vajadusena. Ilmselt jääb sedamoodi mõtlejaid üha vähemaks.

Olime ühed esimesed, kes rääkisid sajandivahetusel internetile juurdepääsust kui põhiõigusest. Tänapäevases elukorralduses tekib üha sagedamini amputeeritu tunne, kui ei olda sellega katkematus ühenduses. Püsivas ühenduses olemise puudus pole enam pelk ebamugavus, vaid üha enam võimetuse ja isolatsiooni tegur. Mobiilsest andmesidest on saamas ühiskonna toimimise eeltingimus.

Ajaloolisele kogemusele toetudes peab sotsiaalsete garantiide loetelu täienema, innustades ennustama, mis on järgmine. Võimalik, et selleks on juurdepääs tehisintellektile. Võib oletada, et TI suurendab kodanike töövõimet, toetab õppimist ja edendab sotsiaalset kompetentsust.

Tuleviku ühiskonnas, mille saavutamise eelduseks on tänapäeva probleemide lahendamine, peab inimesi stimuleerima, et nad suudaksid teha enamat, kui lubavad nende tänased kultuurilis-bioloogilised võimed. Inimestel peab olema oma TI-agent ja ka oma robot.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".