Öiste taevatähtede rikkus jätab ükskõikseks vähesed inimesed. Mõnes on pidanud tärkama ka küsimus, kas sädelev täpike võiks sisaldada lisaks kauge tsivilisatsiooni linnatulukesi.

Kosmilises vaakumis rändavad footonid igavesti. Maal hakkasid linnatuled särama umbes saja aasta eest, seega on need valgusosakesed reisinud umbes sada valgusaastat. Lähima, Andromeeda galaktikani jõudmiseks kulub veel umbes 2,5 miljonit aastat. Võib-olla oleme selleks ajaks tuled kustutanud, aga sealne vastuvõtja seda ei tea.

Ainuüksi meie galaktikas on sadu miljardeid tähti. Paljudel neist on planeedid, millest võiksid olla paljud Maa-sarnased. Sestap peaks olema peaaegu vältimatu, et me pole ainukesed elu, täpsemalt – intelligentse elu esindajad. Ometi pole kedagi näha ega kuulda.

Põhjendatud ootuste ja tegelikkuse vahelist pinget tuntakse Fermi paradoksina. Kuulus füüsik Enrico Fermi küsis, miks ei leia me selgeid tõendeid teistest tsivilisatsioonidest, kui universumil on nii tohutu potentsiaal.

Teadlased on püüdnud seda küsimust selgitada Drake'i võrrandi abil. Füüsik Frank Drake'i nime kandev valem võib väliselt alguses ehmatada, kuid lähemal vaatlusel on tegemist lihtsa korrutisega, mille iga tegur esindab üht arusaadavat tõenäosust. Koondtõenäosus kajastab, kui palju tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioone võiks olemas olla. Tehnoloogiline areng on tsivilisatsiooni enda loodud signaalide saatmiseks vajalik eeldus.

Esimene tegur vastab küsimusele, kui sageli sünnib mõni täht. Teised sellele, kui paljudel neist on planeedid, kui paljudel neist planeetidest saaks elu eksisteerida ja kui tõenäoliselt mõnel neist elu tärkab. Seejärel on vaja küsida, kui sageli areneb intelligentne eluvorm ja kas see arendab ka tehnoloogiat. Võrrandile paneb väga olulise punkti hinnang, kui kaua sellised tsivilisatsioonid elus püsivad.

Iga teguriga seotud väike tõenäosus vähendab drastiliselt kauge tehnoloogilise vilgutaja võimalikkust. See muudab meid väga eriliseks. Viimane tegur sunnib meid endiltki küsima, kui kaua me veel elame.

Isegi kui intelligentset elu tekib nagu seeni pärast vihma, aga tehnoloogilised tsivilisatsioonid kipuvad enese- või keskkonnahävingu tõttu kiiresti kaduma, peaks kahe tsivilisatsiooni ajalise kattuvuse tõenäosus olema kaduvväike. Drake'i võrrand ei pane mõtlema ainult sellele, kui palju tsivilisatsioone eksisteerib, vaid ka sellele, kui kaua nad vastu peavad. Meie teame vähemalt ühte. Küsigem seda endalt.

Küsimus pole ainult astronoomiline, selle taha varjub maine poliitiline pinge. Mõni päev enne Hormuzi väina blokaadini viinud agressiooni avaldasid teadusmaailmas kõrgelt hinnatud Teherani Sharifi Tehnikaülikooli teadlased Drake'i võrrandiga sarnase analüüsi tehnilise tsivilisatsiooni eluea pikkusest.

Kes soovib, võib ise kokku panna võrrandi ja koguda sinna omapoolsed hinnangud ning tõenäosused, kus kombineeruvad tuuma-, bioloogilised ja keemiarelvad, keskkonnaprobleemid, väärtuste jagunemise tasakaalutusest tulenevad sotsiaalsed ning geopoliitilised pinged ja muud kriisitegurid.

Kui Drake'i võrrandis lahjendas iga väikese tõenäosusega tegur kõigi eelnevate osa, peab küsima, miks on võrrandi viimane tegur – tehnoloogilise tsivilisatsiooni püsimise võimalus – väike. Riskid ei lahjenda ju teiste rolle, vaid need akumuleeruvad ja võivad üksteist võimendada.

Teadlased soovisid vastata Fermi paradoksile ja jõudsid järelduseni, et tehnoloogiline tsivilisatsioon võib enne oma signaalide jõudmist lähimasse galaktikasse välja surra, kokku variseda ja langeda eeltehnoloogilisse olekusse. Nende arvutustest tuleneb, et kui intelligentne elu on levinud ja neist pole midagi kuulda, peavad tehnoloogilised tsivilisatsioonid olema lühiajalised. Nende kõige helgema stsenaariumi puhul piirdub tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsiooni eluiga umbes 5000 aastaga.

Hea teada, et mujal on elu tekkimise võimalus võrdlemisi suur. Neist areneb ka väga tõenäoliselt intelligentne eluvorm. Kui aga kehaline ja vaimne töö asendatakse tehniliste lahendustega, muutub edasine lühiajaliseks.

Selles vaates ei väljenda Drake'i võrrand mitte tsivilisatsioonide arvukust, vaid seda, kui kiiresti nad kaovad. Sestap pole vaikus universumis juhuslik. See võib olla paratamatus. Iga tehnoloogiline läbimurre ei pruugi olla pelk samm edasi, vaid kiirenev samm lõpu suunas. Seda on teada, aga selle suhtes on ääretult raske, kui mitte võimatu midagi ette võtta.

Teadlased pakuvad lohutusena, et elujõulised on teisedki Fermi paradoksi lahendused, näiteks otsus teistega mitte suhelda või on inimkond teistest oma arenguga ette jõudnud.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".