Seda, mis juhtub, kui asurkonna geenipagas vaesub, näitab ilmekalt Šveitsi Juura mägede ilveseasurkond. Eraldatud populatsioonile panid kunagi aluse vaid üksikud taasasustatud loomad. Kuna kontakt mujal elavate liigikaaslastega puudub, kannatab asurkond tõsise sugulusristumise all. Selle kõige ohtlikuma järelmina saadab loomi madal sigimisedu ja suur hulk loomi sureb juba noorena. Mõnedel hiljuti kohatud ilvestel puuduvad liigile omased kõrvatutid – kurioosset nähtust seostataksegi just sealse asurkonna liigkõrge sugulusristumisega.

Võrdlusena kuuluvad Eesti ilvesed laiemasse Balti asurkonda ning nende geenipagas ehk geneetiline mitmekesisus on võrdlemisi hea. Seetõttu viisid spetsialistid ligi kümne aastat tagasi mitu looma isegi Poola, et turgutada sealset hääbuvat asurkonda. Mõne aasta eest tehtud DNA-analüüsid kinnitasid, et ilvesed sigivad uues elupaigas edukalt.

Laiema nähtusena aitab suurem geneetiline mitmekesisus kohastuda liikidel hõlpsamalt haiguste, kliimamuutuse ja muutunud elupaikadega. "Kui geenivariantide valik kahaneb, väheneb ka tõenäosus, et osa populatsioonist suudab uute oludega toime tulla. Viimase sajandi jooksul on see mitmekesisuse tahk inimtegevuse tõttu paljudel liikidel kahanenud," nentis Tartu Ülikooli makroökoloogia kaasprofessor Tsipe Aavik.

Kuigi see toob esile pärilikkusaine tähtsuse, jäi asurkondade geneetiline varieeruvus looduskaitses aastakümneid tagaplaanile. Laialdane seire käib paljudele riikidele üle jõu, sest DNA-analüüsid on olnud keerukad ja kallid. Nõnda olidki looduskaitsjad rahvusvahelisel tasandil ligi 30 aastat jälginud peamiselt silmaga nähtavat – liigirikkust ja elupaikade seisundit. Rahvusvahelisse seireraamistikku jõudis geneetilise mitmekesisuse olulisus seetõttu alles 2022. aastal. 

Et vältida kalleid ja keerukaid DNA-uuringuid, pakkusid teadlased mõne aasta eest välja uudse lähenemise. Meetod hindab liigisisest seisundit kaudsete näitajatega. Neist esimene mõõdab efektiivset populatsiooni suurust. See iseloomustab, kui paljud isendid annavad oma geenid tegelikult järgmisse põlvkonda edasi.

Uurijate hinnangul võiks pikaajaliselt elujõulises populatsioonis olla vähemalt umbes 500 geneetiliselt panustavat isendit. Kuna enamiku liikide kohta täpsed geneetilised andmed puuduvad, arvutavad teadlased selle suuruse looduses loendatud isendite põhjal.

"Praktikas jagatakse loendatud arvukus sageli kümnega, et saada ligikaudne hinnang geneetiliselt panustavate isendite kohta. Seega peaks ühes tõeliselt elujõulises populatsioonis olema vähemalt 5000 isendit, kellest sageli vaid kümnendik osaleb paljunemises, mõnel puhul rohkem, mõnel vähem," sõnas Aavik.

Teine näitaja hindab, kui palju on valitud ajaloolise baastasemega võrreldes asurkondi tänapäevani säilinud. Tartu Ülikooli maastikugeneetika teadur Iris Reinula rõhutab, et tähtis on iga asurkond. "Kui populatsioon kaob, kaob koos sellega ka osa liigi geneetilisest eripärast, isegi kui liik ise alles jääb," lisas teadur.

Nende kaudsete näitajate abil hindasid teadlased mullu esimest korda koos teiste Euroopa riikidega Eesti liigisisest geneetilist elurikkust. Rahvusvahelise teadlasvõrgustiku GENOA juhitud uuringus analüüsisid 13 riigi eksperdid kokku 1059 liiki. Aaviku kinnitusel moodustavad analüüsitud andmed omamoodi looduse geenivaramu. Mahukas andmebaas annab teadlastele vajaliku võrdlusmaterjali, et nad saaksid geneetilist vaesumist varakult märgata ja õigeaegselt sekkudes suuremaid kahjusid vältida.

Eesti uurijad edastasid seiresse 71 kohaliku liigi andmed. Valimis olid kõige arvukamalt esindatud imetajad, soontaimed ja putukad. Veeorganismid, samblad ja samblikud jäid praeguses aruandes veel tagaplaanile. Jaotus tuleneb osalt ka lünklikest teadmistest: osade organismirühmade ökoloogia ja arvukus on Eestis võrdlemisi vähem uuritud.

Kuna infopuuduse tõttu on uurijatel vähemtuntud asurkondade ulatust looduses raske täpselt hinnata, loodab Aavik, et kolme aasta pärast uut aruannet koostades saab Eesti oma nimekirja täiendada. Kaudsed näitajad pole küll täiuslikud, ent nende kasutussevõtt on tema hinnangul sellegipoolest oluline murrang. Riigid leppisid esmakordselt kokku, kuidas geneetilist mitmekesisust väärtustada ja hinnata.

"See aitab tuua seni suuresti nähtamatu, kuid kriitilise tähtsusega elurikkuse tasandi otsuste tegemisel esiplaanile," lisas Reinula. Kuna uued andmed on seotud ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga, võiks saada teema laiema poliitilise kaalu.

Maailma kõige laiaulatuslikuma rahvusvahelise looduskaitseleppega on liitunud enamik riike. Kokkuleppe alusel kohustuvad valitsused säilitama ökosüsteeme, hoidma liike ja jagama õiglaselt loodusressurssidest sündivat kasu.