Klimatoloogia üks esimesi avastusi, mis tehti juba 19. sajandi alguses, oli fakt, et linnas on alati soojem kui linna ümbruses. Linna soojendavad majapidamised, küttesüsteemid ja tänapäeval ka automootorid. Peamised soojuseallikad on aga kõikvõimalikud tehispinnad, mis neelavad päikesesoojust ja kuumenevad selle mõjul kiiresti.

See niinimetatud linna soojussaare efekt on enamasti üsna meeldiv nähtus. Näiteks saavad linnaelanikud nautida kevadlillede ilu nädala jagu varem, kui nende maal elavad sugulased. Tõsi küll, meeldiv on see siiski vaid nii kaua, kuni ilmad palavaks lähevad. Juba mais võivad tehispinnad kuumeneda sedavõrd, et elu linnas muutub ebamugavaks. Kui lisada veel õhusaaste ja tolm, siis muutub linn lausa eluohtlikuks, eriti väikelastele, vanuritele ja krooniliselt haigetele.

Ent kriitiliseks läheb olukord kuumalainete ajal, kui õhutemperatuur tõuseb mitmeks järjestikuseks päevaks erakordselt kõrgele. Euroopa jaoks oli ehmatavaks ja traagiliseks 2003. aasta suvi, kui Pariisis ja teistes Prantsusmaa linnades suri lühikese ajaga ligi 15 000 inimest. Ka Eestis on kuumalainete ajal täheldatud surmajuhtude arvu järsku tõusu.

Meil on suvised kuumalained, ehk Eesti kontekstis olukord, kus õhutemperatuur tõuseb kolmeks või enamaks päevaks üle 30 °C, suhteliselt uus nähtus. Kui kogu 20. sajandi jooksul esines neid paaril korral, siis sel sajandil võib üles lugeda juba kümmekond kuumalainega suve. Kliima soojenemise jätkudes võib kuumalainetest saada igasuvine nuhtlus. Ometi pole kõrgete õhutemperatuuridega seotud ohtusid linnakeskkonnale ning -elanikele ühiskonnas veel laiemalt teadvustatud. Võimalik, et meie linnaelanikud ei mõista, kui kuumaks linn päikesepaistelisel päeval läheb.

Tallinna Ülikooli projekt KUUMUS (2025-2026) tegelebki linna soojussaare efekti uurimisega Tallinnas. Peamine uurimisala on ülikoolilinnak tiheda liiklusega Narva maantee ääres. Lisaks uuritakse mikrokliimat, mis kujuneb erinevate kattepindadega lastemänguväljakutel. Selleks on Narva maantee äärde, Männi ja Tammsaare parki üles seatud kokku 17 ilmajaama ning maapinnast erinevatele kõrgustele ligi sada temperatuuriandurit.

Tallinlastele õnneks, projektile aga õnnetuseks polnud 2025. aasta suvel Eestis klassikalises mõttes kuumalainet. Ometi võib ka ühe eriti sooja päeva andmete põhjal värvikalt näidata, kui erinev on Tallinna sees kujunev õhutemperatuur Tallinn-Harku ilmajaamas mõõdetavast.

Võtame näiteks 4. augusti 2025. Tallinn-Harkus mõõdeti õhutemperatuuri maksimum kl 13.00. Siis näitas ilmajaama termomeeter 28,5 °C. Terra õppehoone ees Narva maanteel oli maksimum (29,6 °C) tund aega varem ehk kl 12.00. Võrdluseks – Tallinna lennujaamas mõõdeti raja temperatuuri maksimumiks sel päeval kl 14.00 lausa 46,8 °C. Jätame aga lennuraja temperatuurid kõrvale, sest vaevalt seal kuigi palju inimesi kõnnib. Küll liigub aga Terra õppehoone ees, igapäevaselt lausa sadu linnakodanikke. Loengupäevadel isegi suurusjärgus 3000 inimest.

Niisiis, mis tähtsus on sellel 1,1 kraadil, mille võrra erines linna sees ja väljas mõõdetud õhutemperatuuri maksimum? Vahe ei tundu olevat alguses kuigi suur. Antud juhul polegi tähtsad kraadid, vaid aeg. Nimelt on Eestis leitud, et inimtervisele ohtlikuks õhutemperatuuri tasemeks on 27 °C. Soomes on see piir 26 °C, meie aga oleme harjunud kriipsuvõrra soojema kliimaga.

Kui me nüüd vaatame juuresolevat graafikut pilguga, kui kaua kestab ohtlikult kuum periood, siis Tallinn-Harkus on see kolm (kell 12-15), Terra ees tänaval aga viis tundi (kell 10-15). Ehk siis, linnas sees tõusis temperatuur eluohtlikule tasemele kaks tundi varem kui linna taga. Kuum periood lõppes 4. augustil kell 15 mõõduka hoogvihmaga.

Tähelepanuväärne on antud juhul ka see, et linna sees jäi õhutemperatuur vihma ajal ja pärast seda oluliselt kõrgemaks. Üks suvise linnakliima ohtusid on muu hulgas seegi, et öised õhutemperatuurid jäävad samuti suhteliselt kõrgeteks, mis omakorda ei lase inimestel öösel korralikult välja puhata. See omakorda suurendab erinevaid terviseriske.

Mis linna ülekuumenemise vastu aitab? Eelkõige kõik kliimamuutuste leevendamise meetmed. On ju meie ebaharilikult kuumad suved üks antropogeense kliimasoojenemise märke. Ent "suure kliima" kõrval ei tohi unustada kohalikku linna. Ka siin on esmatähtis poliitiline tahe ja linnaelanike teadlikkus: autostumise pidurdamine, kliimateadlik planeerimine, rohealade säilitamine. Kuuma vastu aitavad meid peamiselt puud ja haljasalad. Puud pakuvad kuumal päeval varju ja puhastavad õhku, pargid panevad õhu linnas liikuma. Seda kõike ilma elektri- või muu arveta, lihtsalt niisama.