Uuringud näitavad, et Eesti noorte koolirõõm väheneb järjepidevalt. Samal ajal nõuab nüüdisaegne õpikäsitus, et kool harjutaks noori muuhulgas tegema koostööd, kasvataks neis empaatiat ja arendaks teisi sotsiaalseid oskusi. Kui koolimaja arhitektuur uusi ootusi ei toeta, tekivad hariduslike eesmärkide ja argise koolikogemuse vahele käärid.

Et jõuda probleemi tuumani, uurib arhitekt ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant Katrin Koov, kuidas ruum õpilaste ja õpetajate heaolu mõjutab. Tema hinnangul napib ühiskonnas laiemat ruumiharidust, mistõttu ei oska inimesed füüsilise keskkonna olulisust sageli märgata. Koovi sõnul parandaks olukorda vaid teadlikkuse kasv: "Täpselt nii nagu sotsiaalsed suhted, on ka ruumilised suhted väga oluline osa elust ja need mõjutavad meid, tahame me seda või mitte." 

Modernismist elurikkuseni

Ruumiline ühetaolisus pääses Koovi sõnul arhitektuuris võidule modernismi saabumisega nõukogude perioodil. Ajalooliselt on arhitektuur alati olnud seotud küsimusega kontrollist inimeste üle ning ehitised on aidanud võimustruktuuridel oma poliitikat ellu viia. Nõnda tootis nõukogude ideologiseeritud modernism standardiseeritud koolimaju ühetaoliste nõukogude inimeste kasvatamiseks.  "Koolimaju käsitleti eeskätt insenertehniliste probleemidena ning unustati ära, et elu võib olla palju komplekssem," selgitas Koov. Nii juhtuski, et kõigile mõeldud universaalne ruum ei sobinud lõpuks õieti kellelegi.

Koovi sõnul tasub väljapääsu otsida loodusest tuntud põhimõtete kaudu. Ökoloogias tagavad vastupidavuse ning arengu just liigirikkus, elupaikade mitmekesisus ja üleüldine erinevuste paljusus. Sama arusaam hakkab tema hinnangul tasapisi naasma ka arhitektuuri: inimesed vajavad erineva iseloomu, funktsiooni ja meeleoluga ruume, et neil oleks võimalik valida, kus ja kuidas õppida, töötada või puhata.

Kooliarhitektuuris pole see mõtteviis siiski päris uus. Montessori, Waldorf, Freinet' ja teised nn alternatiivpedagoogika rajajad katsetasid teistsuguseid õpikeskkondi juba üle saja aasta tagasi. Põhjamaad on olnud oma kooliuuendusega teistele riikidele eeskujuks alates eelmise sajandi 1970. aastatest, kui pedagoogiliste uuenduste kõrval otsisid sealsed arhitektid uusi ruumitüüpe, mis toetaksid paremini õppetöö sisu. Praeguseks on sarnane mõtteviis jõudnud ka Eesti uutesse riigigümnaasiumidesse ja põhikoolidesse.

Paindlik klassiruum ja uued hoiakud

Hoonete üldise planeeringu kõrval vajab sama palju tähelepanu klassiruum ise. Standardne nelja seina vahele surutud õpikeskkond ei vasta muutunud arusaamale sellest, kuidas tänapäeva noored õpivad ja ruumi kasutavad. Eriti puudutab see erivajaduste või keskendumisraskustega õpilasi, keda müra ja pidev teistega koosolemine kurnata võib. Seetõttu vajavad nad võimalust aeg-ajalt eralduda ja vaiksemas nurgas omaette õppida või taastuda.

Taanis tehtud vaatlused näitavad Koovi sõnul, et erinevaid töötsoone on võimalik luua isegi tavalisse klassiruumi. Kasutada saab astmeid, erineva kõrgusega laudu, seinaga eraldatud nurki või teisi väiksemaid soppe, mis annavad õpilastele võimaluse valida endale sobiv töökoht ja -viis. Selline ruum ei sunni kogu klassi korraga ühtmoodi tegutsema ja võimaldab õpetajal tundi märksa paindlikumalt üles ehitada.

Õppeprotsessi mõjutab ka mööbli paigutus. Kui õpilased istuvad sirgetes ridades ja vaatavad üksteise kuklaid, soosib ruum pigem vaikset kuulamist kui omavahelist suhtlust. Rühmadesse paigutatud lauad muudavad aga kogu klassi dünaamikat: õpilased pööravad näod üksteise poole ning arutlevad rohkem ja teevad enam koostööd. Ka õpetaja positsioon nihkub klassi eest õpilaste sekka. Ta saab ruumis ringi liikuda, toetada rühmi ja tegutseda rohkem mentorina.

Lisaks kujundab ruum seda, kuidas õpilased koolipäeva jooksul üksteisega käituvad. Läbimõeldud arhitektuur võib aidata leevendada sotsiaalseid pingeid, vähendada sealhulgas koolikiusamist. Näiteks on nõukogudeaegsetes pikkade koridoridega koolimajades rohkelt wc-id, mis asuvad ruumilises tupikus, ja pimedaid keldrigarderoobe, kust noored otsivad rahu ja vaikust. Paraku saavad sellistest eraldatud ruumidest tihti hoopis kiusamispaigad. Tänapäevastes hoonetes kavandavad arhitektid sanitaarruumid nähtavatesse ja käidavatesse kohtadesse, kus säilib sotsiaalne kontroll ning ohu korral pääseb ruumist mitmest kohast välja.

Samas tegutseb enamik Eesti koolidest vanades hoonetes, mida ei kavandatud algusest peale paindlikuks õppeks. Suursuguste ajalooliste kivihoonete arhitektuuris peegeldub tugev identiteet, aga ka vana kooli võimuhierarhia. Suured kajavad pinnad halvendavad akustikat ja ruumipaigutus võib mõjuda autoritaarselt. Ometi ei ole säästlik ega mõistlik kõiki ajaloolisi koolimaju uutega asendada, sest ka vanu hooneid saab tänapäevase õppe tarbeks nutikalt kohandada.

Sageli algavadki muutused väikestest sammudest. Ka traditsioonilises klassiruumis saab mööblit mitmekesistada, rühmatööd teisiti korraldada või minna aruteluks hoopis õue. "Me ei pea hoonet ilmtingimata ümber ehitama selleks, et seal teistmoodi tundi läbi viia," nentis Koov. Tema hinnangul vajavad õpetajad eeskätt julgustust ja tuge, et nad söandaksid proovida loovaid lahendusi.

Kasutajate hääl ruumiloomesse

Uute koolimajade puhul on tähtis, et arhitektid kaasaksid planeerimisse võimalikult vara inimesed, kes hakkavad hoonet igapäevaselt kasutama. Muidu võivad olulised vajadused märkamata jääda. Näiteks said mitmetes uutes koolides õpetajad endale hubased puhkeruumid, ent õpilased tunnevad endiselt puudust vaiksetest õppimise ja pikutamise aladest. Riigihangete ranged raamid ei jäta enamasti põhjalikuks eeltööks piisavalt aega, kuid kasutajate vahetu kogemus annaks planeerimisel olulist sisendit.

Sarnaste ruumimuredega seisavad silmitsi ülikoolid. Täiskasvanuhariduses on suured, sadakond inimest mahutavad auditooriumid laialt levinud. Fikseeritud istmeread eeldavad, et ruumis viibijad on passiivsed kuulajad. Rühmatööd ja aktiivset arutelu on sellises jäigas keskkonnas raske korraldada. Seetõttu katsetavad ka kõrgkoolide õppejõud üha enam alternatiive -- vahetavad ruume, paigutavad toole ringi, tükeldavad loengud väiksemateks aruteludeks ja otsivad viise, kuidas panna tudengeid aktiivsemalt kaasa mõtlema ja oma mõtteid jagama.

Koovi sõnul on väikesed taktikalised muutused hädavajalikud, sest ruum mõjutab otseselt õppija heaolu ja vaimset erksust. Kui turvalises ja toetavas keskkonnas õppijaid aktiivselt kaasa tõmmata, muutub ka õppimise kogemus nende jaoks tähenduslikumaks ja väärtuslikumaks. Arutelukultuur peaks kujunema juba põhikoolis, sest vastasel juhul ei teki noortel hiljem harjumust koostööd teha. "Kõige paremini töötabki asi väikestes gruppides, sest siis ei saa keegi kõrvale jääda ja kõik saavad sõna," lisas arhitekt.

Koolimaja suunab seega õppeprotsessi palju otsesemalt, kui esmapilgul paistab. Ruum mõjutab keskendumist, koostööd ja turvatunnet ning määrab suuresti ära, milliseid suhteid ja tööviise koolipäev soosib. Nüüdisaegne õpikäsitus eeldab seetõttu ka teadlikumat suhtumist füüsilisse keskkonda. Läbimõeldud kooliruum annab õpilastele ja õpetajatele rohkem valikuid, toetab erinevaid õppimisviise ning aitab kujundada koolist paiga, kus on lihtsam mõelda, suhelda ja koos tegutseda.

Katrin Koov rääkis koolirõõmu, ruumi ja betooni seostest Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil Tartus.