"Praegu on traditsioonilises disainis suur rõhk inimkesksusel. Samas ei võta inimkeskne disain arvesse seda, mis jääb inimlikust tähendusloomest väljaspoole," ütleb Tartu Ülikooli semiootika nooremteadur Alec Kozicki. Biosemiootika vaatevinklist on inimene liik nagu iga teine. Kui loomad ja taimed loovad endale keskkonnas oma niši ehk kujundavad ise oma eluruumi, võib samamoodi kirjeldada ka inimese suhet oma koduga.

Kozicki sõnul suudab inimliik mõista ruumi ainult enda vaatevinklist ehk läbi omailma (Umwelt). Üks inimene tajub ümbrust aga kitsalt isikliku eluilma kaudu. Näiteks on Kozicki ise välismaalt Eestisse tulnud teadlasena harjunud teatud loodusrütmide, toidu, kultuuri ja keeleruumiga. Eestis on ilm külmem ja kõik muugi teisiti. "Kõik need asjad ei ole osa minu varasemast eluilmast, sest eluilm ise on pidevas arengus," osutab ta.

Oma äsja kaitstud doktoritöös pakkus Kozicki välja tööriistakasti, mis arvestaks kodukujundusel elu- ja omailmaga. Nii disainerid kui ka elanikud ise saaksid selle abil luua elamisruume, mis poleks pelgalt funktsionaalsed, vaid tähendusrikkad. Piltlikult öeldes ei loeks enam niivõrd teleri olemasolu elutoas, vaid see, kuhu see paigutada ning kes pereliikmetest ja mida sealt vaatab. "Praegu muudame inimestena oma elamisruumi väga sageli: paneme asju seinale ja kohandame ruumi oma vajadustele. Oluline on aga osata tunda end selles ruumis teadliku disainerina," sõnab nooremteadur.

Tarbijast kaasautoriks

Oma doktoritöös kirjeldab Alec Kozicki kodu kui tehniseeritud eluruumi. Kitsamalt võiks selleks lugeda tänapäevast nutikodu, kus kodumasinad on ühendatud värkvõrku ja inimene saab neid juhtida mõne häälkäsklusi töötleva Alexa-laadse virtuaalabilise kaudu. "Laiemalt pean silmas mistahes elukeskkonda, kus tehnoloogia pole lihtsalt kohal, vaid see ajendab igaüht, kes me seal elame, õppima, looma ja kujutlusvõimet kasutama," kirjeldab Kozicki. Selline on näiteks iga elamisruum, kus leidub mõni ekraan, automaatne süsteem või nutimasin.

Traditsioonilises disainis oleks arvuti, teleri ja võib-olla isegi virtuaalreaalsusprillidega inimene lihtsalt selle kõige tarbija. Niisugusel vaatel on Kozicki hinnangul aga mitu kitsaskohta. Esiteks näitas koroonaaeg hästi, kuidas disainitu tähendus võib ajas muutuda. "Näiteks on mul vaja oma elamisruumis koosolekut pidada. Pean siis ruumi kuidagi kureerima, et muuta see professionaalseks. Osa inimesi sättiski veebikaamera taustale kunstiteoseid või raamatuid," kirjeldab ta.

Teisalt võib disaineril küll silme ees olla oma toote eeldatav kasutaja, aga mitte kõik selle võimalikud kasutajad. Samuti on uued tehnoloogiad, nagu tehisaru, pidevas arengus ja disainer ei suuda kõiki murekohti ette näha. "Tarbijatena öeldakse meile, et mingi toode võib teha seda, teist ja kolmandat. Mida rohkem tehnoloogia areneb, seda enam areneb ka see, kuidas me seda oma igapäevaelus kasutame. Me ei tea, kuhu uued tehnoloogiad meid tulevikus tegelikult viivad," arutleb Kozicki.

Siin tulebki mängu Kozicki töös esile tõstetud tähendusdisain (de-sign). Mõiste pakkus välja Ameerika semiootik ja arhitekt ning doktoritöö oponent Farouk Seif. "Tähendusdisaini lähenemine on palju enamat, kui lihtsalt asjade tootmine; see on katse luua märksuhteid," sõnab Kozicki.

Sel juhul mõtleb disainer eset või ruumi luues läbi, millised on selle võimalike kasutajate omadused. Passiivsest tarbijast saab siis oma elamisruumi aktiivne kujundaja, kes teeb seda loominguliselt, mänguliselt ja ootamatult.  "Tähendusdisain on tehniseeritud elamisruumi loomisel oluline just seetõttu, et sunnib meid olema elukestvad õppijad," märgib nooremteadur.

Kooskasvamine koduga

Kui Alec Kozicki tööriistakasti keskne mõiste on tähendusdisain, siis esemete ja ruumide kujundamisel soovitab ta silmas pidada ka inimese oma- ja eluilma. See tähendab, et ühes ruumis võib koos elada mitu inimest, ent nad tajuvad ja tõlgendavad seda ruumi isemoodi. "Kujutagem ette perekonna elamisruumi: seal elavad kaks vanemat, kaks last ja võib-olla ka vanavanem. Neil kõigil on näteks teleri ja raadioga oma märgisuhted," kirjeldab ta.

Soodustamaks tähenduslikke suhteid inimese ja tolle elamisruumi vahel pakub ta välja neli komponenti: semiootilised ressursid, võimaldavused, pädevused ja tellingud. 

Näiteks on koju paigaldatud häälkäsklustega juhitav koduabiline semiootiline ressurss, mis võimaldab kasutajatel avastada ja luua uusi tähendusi. "Fakt, et sa abiliselt üldse midagi küsida saad, on võimaldavus ja see, et sa seda kasutada oskad, pädevus," osutab ta. Kui seade saab osaks inimese uutest harjumustest ja kodu automaatsetest funktsioonidest, saab rääkida ka semiootilitest tellingutest. "Need komponendid kirjeldavad, kuidas saame koos oma koduga areneda ja kasvada," sõnab Kozicki. 

Hea näide inimese ja kodu koosarengust ning elukestvast on tema sõnul vananemine. Kodu mõnede elementide, näiteks treppide, tähendus võib vanusega muutuda. "Noorelt inimeselt ei pruugi treppidest käimine mingit vaeva nõuda, aga vananedes muutub trepi tähendus ja funktsioon järsult. See on seotud biomehaanika ja tajutavate võimaldavustega," kirjeldab värske doktor. Nii tulebki inimestel loominguline olla ja mõelda, kuidas oma koduga ikkagi koos eksisteerida.

Võimaldavusi aitab Kozicki sõnul aga hästi mõista ukse näide. Kui inimene tahaks ust kasutada, on tal selleks kaks võimalust: lükata või tõmmata. "Eestis on ustel sageli kirjalik tekst: "tõmba" ja "lükka". Kui sul puudub aga pädevus aru saada, mida need sõnad tähendavad, muutub see puhtalt oletamiseks," märgib nooremteadur. 

Seevastu nutikas kodus, kus inimesed kasutavad üha sagedamini muu hulgas virtuaalreaalsusseadmeid, saavutavad niisuguste tähendussuhted täiesti uue mõõtme. Sel juhul on inimene sisuliselt kahes kohas korraga. "Füüsiliselt olen näiteks oma elutoas, aga minu tegevused, areng ja tähendusloome toimuvad virtuaalses ruumis," sõnab Kozicki.

Maalaevade eeskuju

Kuidas niisugune aktiivselt kujundatud eluruum praktikas välja näeb? Juhtumiuuringuna käsitles Alec Kozicki oma töös maalaevade (Earthships) liikumist. See sai alguse 1970. aastatel New Mexico osariigis USA-s, mil sinna kolis arhitekt Michael Reynolds. Arhitekt soovis murda arhitektuuri kujundamise status quo'd ja kujundada isemajandavaid eluasemeid. "Ta otsis alternatiivseid ehitusmaterjale. Neid pakkus keskkond, sest seal vedeles palju kasutatud autorehve, klaaspudeleid ja alumiiniumpurke," kirjeldab Kozicki.

Ajapikku kasvas Reynoldsi katsetustest välja omaette liikumine, kus inimesed otsivad võimalusi isemajandavalt ära elada. See hõlmab näiteks elu võrguühenduseta, ise joogivee ammutamist, aga ka toidu kasvatamist isiklikes kasvuhoonetes. Kui tavalises kodus on sisekliima väga püsiv, siis maalaevas sõltub see paljuski keskkonnast. "Maalaevade ehitajad on justkui elukestvad õppijad, kes jälgivad hoolega, milliseid ressursse on neil võimalik oma kodu rajamiseks kasutada. Nad peavad elama oma keskkonnaoludega tähelepanelikus kooskõlas," märgib nooremteadur.

Eestis ja Baltimaades Kozickile teadaolevalt ühtki maalaeva pole. Küll aga on seda tüüpi alternatiivseid elamisruume proovitud luua Põhjamaades. Mingit universaalset retsepti maalaeva ehitamiseks Kozicki ei anna, sest iga niisugune elamisruum peab sobima oma kliimasse, konkreetsele krundile ja vastama elanike vajadustele. "Maalaevad on suurepärane näide kodust, mis kasvab ja areneb koos meiega, pannes meid keskkonnatingimustega koos toimima," tõdeb ta.

Alec Richard Kozicki kaitses semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö "The De-sign Process of Inhabiting Techno-Living Spaces" ("Tähendusdisaini protsess tehniseeritud elamisruumides") 16. märtsil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas professor Kalevi Kull Tartu Ülikoolist. Oponeerib emeriitprofessor Farouk Y. Seif, Antiookia Ülikoolist.