Tallinna Tehnikaülikooli tekstiilitehnoloogia laboris otsivad teadlased lahendusi, kuidas muuta tekstiilitööstus kestlikumaks. Labori juhataja ja kaasprofessori Tiia Plamuse sõnul on tekstiilivaldkond palju laiem kui pelgalt rõivatööstus ning selle roll majanduses on ka strateegiline.

"Tavainimene mõtleb tekstiilist eelkõige kui rõivastest, aga sinna alla kuuluvad ka kodutekstiilid, interjööritekstiilid ja tehnilised tekstiilid, mis on üks kiiremini arenevaid valdkondi," ütles Plamus Vikerraadio saates "Ökoskoop".

Tekstiilitööstuse tähtsus tuli eriti selgelt esile koroonapandeemia ajal, mil ilmnes, et Euroopal puudub piisav suutlikkus toota näiteks meditsiinilisi maske. "Üks Eesti ettevõte pani üsna kiiresti püsti maskide tootmisliini. See näitab, et meil peaks olema võimekus kriisiolukordades vajalikke tekstiilitooteid ise toota," selgitas Plamus.

Kuigi Eesti tekstiili- ja rõivatööstus on ajas kahanenud, tegutseb siin endiselt mitmekesine hulk ettevõtteid, alates kaitserõivaste tootjatest kuni lennukites kasutatavate materjalide valmistajateni. Oluline roll on Plamuse sõnul just tootearendusel, mis jääb Eestisse ka siis, kui osa tootmisest viiakse mujale.

Ringmajandus komistab segakiudude taha

Üks suurimaid väljakutseid on tekstiilijäätmete ümbertöötlemine, eriti segakiudude puhul. Plamuse sõnul ei ole seni leitud head lahendust, kuidas sellist materjali kõrge väärtusega toodeteks ümber töödelda. "Kui tekstiil koosneb mitmest erinevast kiust, siis on seda väga keeruline uuesti kvaliteetseks rõivaks teha," ütles ta.

Laboris arendavad teadlased lahendusi, kuidas madalama kvaliteediga tekstiilijääke väärindada. Näiteks saab neist valmistada sisekujundusmaterjale, ehitusplaate, mööblikomponente või filtreid. "Kui kõik tekstiilijäägid kokku purustada, tekib hall mass. Küsimus on, mida sellega edasi teha ja see on praegu üks peamisi pudelikaelu," rääkis ta.

Kuigi tekstiilijäätmete hulk kasvab, kasutatakse neist väga väikest osa uute rõivaste tootmisel. "See osakaal on alla ühe protsendi, mis on väga vähe," märkis Plamus.

Takistusi on kogu ahelas: alates kogumisest kuni turuni. "Kui tekstiilijäätmed saavad märjaks või hallitavad, ei sobi need enam ümbertöötlemiseks," tõi ta näiteks. Samuti on probleem see, et uue tooraine kasutamine on sageli odavam kui ümbertöödeldud materjal.

Lahendusena on pakutud muu hulgas tootjavastutuse süsteemi, mis on mõnes Euroopa riigis juba kasutusel. See tähendab, et turule toodud tekstiilide kogumise ja töötlemise kulud jagatakse tootjate vahel.

Tarbija roll on võtmetähtsusega

Plamuse sõnul algab muutus siiski tarbijast. "Kõigepealt tasub küsida, kas seda asja on üldse vaja osta. Kui osta, siis kvaliteetne ja kauakestev," soovitas ta.

Olulised sammud on ka rõivaste parandamine, edasiandmine ja korrektne sorteerimine. Katkised tekstiilid tuleks viia jäätmejaama, mitte visata olmeprügisse. Ka hooldusel on oma roll: pesukuivati kasutamise vähendamine aitab säästa nii energiat kui ka pikendada rõivaste eluiga.

Kiirmoe suhtes soovitab Plamus jääda kriitiliseks, kuid mitte vaadata seda must-valgelt. "Ka kiirmoebrändide seast võib leida kvaliteetseid tooteid. Oluline on kasutada oma pead ja teha teadlikke valikuid," ütles ta.