Lääne-Virumaal Unukse külas hakkas 2024. aasta suvel lekkima mahajäetud tehasehoone katlamaja masuudimahuti. Reostuskoldest sadakond meetrit eemalt voolab Pada jõgi, mis on oluline meriforellidele kudepaik. Lekke avastasid kohalikud elanikud, kes teavitasid sellest keskkonnaametit. 

Unukse elanik Jaak Lepik rääkis "Ökoskoobi" saates, et kohalikud polnud reostustõrje venimisega rahul. "Töö on tehtud, aga aega võttis kohutavalt. Pinnas, loodus – see kõik on ju tundlik. Nende vastus oli kohe alguses, et ei ole aegkriitiline, aga eks ta vist niimoodi on igal pool mujal ka, et ei ole aegkriitiline. Niimoodi meie riik siis toimib," kritiseeris Lepik asjaajamise tempot.

Keskkonnaameti Ida- ja Lääne-Virumaa büroo järelevalveosakonna juhataja Käthlyn Lizdenis selgitas, et reostuse likvideerimine võttis aega, sest alguses koostööaldis olnud kinnistu omanik ei suutnud töid ise lõpule viia. "Maaomanikule tehti ettekirjutus nende mahutite likvideerimiseks ja ettekirjutuses oli ka alusvanni puhastus. Sellel kinnistul on juriidiline keha, millel ei ole muud kui ainult see kinnistu, siis ei olnud sellel ettevõttel ka rahalisi vahendeid, et seda kõike teha," ütles ta.

Ettevõtte omanikud suutsid eemaldada kaks mahutit, kuid pinnasesse lekkiv alusvann jäi puhastamata. "Paaril korral määrati ettevõttele ka sunniraha, kuid kui ettevõte ei toimeta, ei ole sellelt ka sunnirahaks midagi võtta. Oht tuli aga ära likvideerida, nii et keskkonnaamet küsis hinnapakkumised, tegime riigihanke ja selle tulemusel Ragn-Sells koristas," rääkis ta. 

Keskkonnaametile läksid tööd maksma üle 60 000 euro. "Ettevõte on pankrotis ja määratud on pankrotihaldur, kellele see nõue läheb. Ma ei oska öelda, kas riik selle raha saab või jääb see maksumaksja kanda," ütles Lizdenis. Kuigi ei saa olla päris kindel, et pinnas täielikult puhtaks saadi, on see Lizdenisi sõnul piisavalt puhas ja Pada jõele enam ohtu ei kujuta.

"Meie kogukonna ja Unukese küla jaoks on oluline, et see konkreetne reostus siit nüüd saab ära korjatud, sellepärast et ma ei kujuta ette, mis nägu see jõgi oleks olnud kui see masuut oleks kõik sinna sisse läinud," sõnas Jaak Lepik.

Riik liigub riskipõhise lähenemise suunas

Kliimaministeeriumi veeinvesteeringute valdkonnajuht Olav Ojala selgitas, et Eesti kaardistatud umbes 300 jääkreostusobjekti. Need jagunevad kohaliku ja riikliku tähtsusega kolleteks, viimaseid on praegu 84. Info jääb registrisse ka pärast objekti korrastamist, et säilitada ülevaade tulevikuriskidest.

"Seiret süsteemselt jääkreostusobjektide kohta ei tehta. Küll aga on meil jääkreostusobjektid loetletud veemajanduskavas koormusallikateks ja siis me nendega selles võtmes ikkagi tegeleme," rääkis Ojala.

Kuigi suured nõukogudeaegsed tööstus- ja militaaralad on riigile teada, leitakse igal aastal väiksemaid objekte, mille kohta varem info puudus või mida peeti juba puhtaks. "Probleem on just siis, kui üllatus tuleb selliselt alalt, kus kõik info on olemas, et seal võib reostus olla ja et seda ei ole korda tehtud, aga läheb üle ehitustegevuseks. Kui siis ehitajale on ikkagi üllatus see, et seal reostus on, kuigi avalik info reostuse kohta oli olemas, siis võib minna kiireks, sest reostus valgub kaevesse ja seda tuleb ruttu tõkestada. Selliseid olukordi on kahjuks ka," ütles ta.

Ojala nentis, et Eesti keskkonda ei suudeta ilmselt kunagi jääkreostusest täielikult puhastada. "See täiesti puhtaks tegemine on natuke nagu Achilleuse võidujooks kilpkonnaga. Kui kilpkonnale on antud edumaa, siis iga kord, kui Achilleuse jõuab punkti, kus kilpkonn on olnud, on kilpkonn jõudnud juba natuke edasi liikuda," illustreeris ta olukorra keerukust.

"Me teeme väga suuri projekte välisrahastusega ja igal aastal rahastame ka päris mitut väikest objekti, ka erasektor teeb täiesti ise kinnisvaraarendusega palju asju korda ja üht-teist võib-olla lahendab ka loodus ära. Paraku leiame me objekte ka juurde, saame mingite riskide osas targemaks ja muutume mingite asjade suhtes ettevaatlikumaks, et see maailm areneb," selgitas ta.

Tema sõnul tulebki õppida jääkreostusega elama. Mitmed riigid nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool on üha enam hakanud probleemile lähenema riskipõhiselt. "Iga kord ei peagi kõiki sisaldusi viima alla mingit piirmäära, vaid pigem vaadata seda, et reostus ei saaks levida edasi vette, et see ei ohustaks elanikkonda ja erinevatel aladel tuleks aktsepteerida ka erinevaid riske," ütles ta.

"Kui mingil alal kõik ära lahendada, siis see maksumus oleks nii suur, et ei jõuaks mõne teise alaga üldse tegeleda ja seal jääksid palju suuremad riskid õhku. Seetõttu on riskipõhine lähenemine suund, kuhu poole me kindlasti liigume," lisas Ojala.