"Praeguse Artemise ja endise Apollo programmi suurima erinevusena minnakse seekord Kuule selleks, et sinna jääda. Lõppeesmärk on rajada sinna püsiv baas," ütles ettevõtte Vaal Airships asutaja ja kosmoseekespert Rauno Gordon. Erinevalt 60 aasta tagusest ajast on nüüd mängus ettevõtete ärihuvid.

Ehkki Gordoni sõnul on see aidanud arendustegevust kiirendada, kahtlevad nii tema kui ka Tartu Ülikooli kosmosetehnoloogia kaasprofessor Mihkel Pajusalu, et NASA inimese 2028. aastaks tõesti Kuule viib.

"Tähtaeg 2028. aasta alguses ei tundu realistlik, sest selleks peavad Kuule maandumise moodulid valmis olema," osutab Pajusalu.

Kuule maandumise süsteemi kallal käiv arendustöö ongi NASA ajakavas peamine pidur. Algselt lõi NASA maandumismooduli ehitamiseks käed Elon Muski ettevõttega SpaceX. Gordoni sõnul oli aga näha, et SpaceX-il läheb aega oodatust kauem. "NASA leidis, et vaja on ka teist varianti. Nii on lisaks mängus Jeff Bezos oma ettevõttega Blue Origin, kes arendavad samas suurusjärgus raketti ja maandumissüsteemi," kirjeldas ta.

Kuuväravat ilmselt ei tule

Kui esialgu plaanis NASA saata inimesed Kuule juba Artemis III missiooni käigus 2026. või 2027. aastal, siis tänavu nihutas agentuur selle 2028. aasta alguses toimuva Artemis IV missiooni alla. Mihkel Pajusalu sõnul oli tingitud see muutustest terve kuuprogrammi ülesehituses. "Programmis oli näiteks Kuu orbiidile saadetav kosmosejaam Gateway ehk Värav. Selle jaama arendust pole küll ametlikult lõpetatud, aga praktikas on karta, et seda ei tulegi," ütles ta.

Gateway valmides oleks tiirelnud Kuu ümber baas, kus astronaudid viibivad pikemat aega ja laskuvad sealt siis Kuu pinnale. Uues nägemuses jaama vahel pole ja inimene peab jõudma orbiidilt otse Kuule. Selleks tarvilikke maandumismooduleid arendavadki praegu teineteise võidu tehnohiiud SpaceX ja Blue Origin.

Plaanitavasti peaksid mõlemad tehnohiiud katsetama oma maandumissüsteeme juba järgmisel aastal. "See kõlab väga optimistlikult, kuna suured programmimuudatused tulid alles väga hiljuti. Kosmosejaama ära jätmine oli alles paar nädalat tagasi, nii et need ajaraamid on praegu väga vähe usutavad," hindas Pajusalu. 

Liiati peavad mõlemad ettevõtted oma mooduleid katsetama esmalt Maa orbiidil. Kaasprofessori sõnul venitab just see NASA eeldatavat ajakava, sest enne edukat katsetust on kahtlane, et Kuule laskuda proovitakse. "Inimeste Kuu orbiidile saatmise osa on põhimõtteliselt Artemis II programmiga ära tõestatud. Kuidas aga orbiidilt pinnale saada, seal ei ole meil praegu ühtegi läbitöötatud lahendust," sõnas ta.

Suurte võidujooks

Blue Origin asus oma süsteemi arendama, sest SpaceX-il läks enda omaga oodatust kauem aega. Rauno Gordoni sõnul lubas SpaceX alguses viia oma Starshipi raketiga orbiidile 100 tonni lasti ja raketi enesegi Kuu pinnale maandada. "Rakett osutus aga nii suureks ja keeruliseks, et selle arendus on võtnud loodetust rohkem aega. See ongi viivituse peamine põhjus," märkis ta.

Eelmise aasta lõpus teatas SpaceX, et arendab uuemat ja kergemat raketti. Kuhugi ei kao Gordoni sõnul aga tankimisprobleem: rakett jõuab ühe kütuselastiga orbiidile, ent sealt edasi minekuks tuleb seda orbiidil uuesti tankida. Sestap on praegu arenduses protsess, kuidas kütust orbiidil ühest Starshipist teise tankida. "Alguses arvati, et nii suure raketiga Kuule jõudmiseks tuleb seda teise sama suure raketiga tankida 20 või 30 korda. Nüüd loodetakse tänu väiksemale massile hakkama saada vähem kui kümne korraga," täpsustas Gordon.

Samas pole ka Blue Origini arendatav süsteem just väikeste killast. Aastal 1969 Kuule maandunud Apollo kuumoodulist on see Gordoni sõnul märksa suurem ja vähemalt kaks-kolm korda raskem, jäädes SpaceX-i omale siiski alla. "SpaceX-i variant on veidi suurem ja Blue Origini oma väiksem. Ometi on mõlemad ambitsioonikad ja teoreetiliselt võiks nendega tulevikus Kuule viia juba kümneid inimesi," arutles ekspert.

Mihkel Pajusalu sõnul on aga väga tõenäoline, et Hiina taikonaudid jõuavad Kuule enne Artemise missiooni osapooli.

Hiina kava näeb ette maandumist 2030. aastal ja praeguse seisuga on hiinlased kõigi oma programmi osadega graafikus. "Nende tehnoloogiaarendus on paremini käima läinud, nad ei ole teinud suuri muudatusi ja tähtaeg ei nihku pidevalt edasi," võrdles kaasprofessor.

Eesti on ka mängus

Artemise programmi ei tee NASA üksi, vaid kasutab lisaks eelmainitud tehnohiidudele ka Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) abi. Projekti juhitakse Artemi Accordsi rahvusvaheliste lepetega: nende järgi andis ESA ameeriklastele kasutamiseks oma teenindusmooduli ja peaks vastu saama oma astronautidele kohti kuulendudele.

"ESA-l on ka oma programmid, näiteks Argonaut, mis viib robotplatvormiga kaupa Kuule. Selle arendamine käib praegu," lisabsMihkel Pajusalu.

Rauno Gordoni sõnul tingivad NASA koostööd teiste osapooltega eeskätt rahastus ja poliitilised tegurid. Ühest küljest poleks NASA enese rahastusest Artemise programmi kõigi kulude katmiseks piisanud. Teisest küljest on ettevõtetel ja Euroopa riikidel oma ärihuvid ning valmidus panustada. "Võrreldes kunagise Apollo programmiga ongi suur muutus selles, et eraettevõtetel on tekkinud reaalne huvi," tõdes ekspert.

Firmad näevad Kuul võimalusi kaevata maavarasid, aga seal ka nendest midagi toota. "Eestiski uuritakse, kuidas Kuu pinnasest päikesepaneele valmistada. Tulevikus võib see olla päris suur tööstus," arutles Gordon.

Veel kaugemas tulevikus plaanitakse Kuul toota ka Maa orbiidile saadetavaid satelliite – kuna Maa gravitatsioon on nii tugev, on Kuult asjade kaugematele orbiitidele viimine soodsam.

Kui Artemis IV käigus on plaanis vaid inimeste paaripäevased visiidid Kuule, siis edaspidi hakatakse Kuule viima elumooduleid. Praeguste plaanide järgi peaks kuubaasi ehitus algama umbes 2030. aastal ja seda esialgu robotmissioonidega. Idee poolest peaks Pajusalu sõnul olema selleks ajaks kõik moodulid ja tarkvara valmis. "Baasi kohta ei ole aga veel ühtegi kindlat arhitektuuri ega kavandit. See tähendab, et kosmosearenduste kiirust arvestades see kindlasti 2030. aastaks ei juhtu," hindas kaasprofessor.

Oma seos on siin ka praeguste Ameerika Ühendriikide administratsiooni heitlike aegadega, kus plaane muudetakse väga kiiresti. "Euroopa lähenemine on praegu võimalikult palju USA-st eralduda just selle ebastabiilsuse tõttu," selgitas Pajusalu.

Nii arendabki ESA oma Argonauti kuundurit, mille arendustöös osalevad ka Eesti insenerid.

Teisalt on Eesti mitut pidi seotud ka ameeriklaste Artemise projektiga. "Näiteks on valmis ja ootavad maandumist Eesti osalusel valminud kuukaamerad," osutas Pajusalu.