1. Orioni kosmoselaeva illuminaatorist 6. aprillil 2026. aastal kell 18.41 (EDT) Artemis II meeskonna Kuu-möödalennul jäädvustatud maaloojang. Kraatritega kaetud Kuu pinna taha loojub kahvatusinine Maa, mida katavad säravvalged pilved. Maa varjupoolel on öö, kuid valgustatud poolel, Austraalia ja Okeaania kohal, joonistuvad välja pilvekeerised. Esiplaanil paikneval Ohmi kraatril on astmelised servad ja tasane põhi, mida kroonib keskne mäemassiiv. Taolised mäed tekivad suurtes kraatrites siis, kui meteoriidikokkupõrke kuumuse tõttu vedelaks muutunud Kuu pind kraatri moodustumise ajal üles pritsib ja tardub.

2. Artemis II meeskonna 6. aprillil 2026. aastal kell 18.41 (EDT) jäädvustatud fotol loojub Maa üle Kuu kumeruse. Nähtava kuupinna serval torkab silma Orientale nõgu. Hertzsprungi nõgu joonistub välja kahe õrna kontsentrilise ringina, millesse lõikub noorem Vavilovi kraater. Näha on ka pikki süvendite ridu – teisesed kraatriahelad tekkisid Orientale nõo loonud hiidkokkupõrkel laialipaiskunud materjali tagasilangemisel. Maa varjupoolel on öö, kuid valgustatud poolel, Austraalia ja Okeaania kohal, on selgelt näha pilvekeeriseid.

3. Esiplaanil on näha päikesevalguses säravat Orioni kosmoselaeva, mille taustal on noorkuu. Kuu alumises keskosas püüab pilku Orientale nõgu – ligi 960-kilomeetrise läbimõõduga hiiglaslik kokkupõrkekraater, mida ümbritsevad mäeahelikud. Nõgu asub täpselt Kuu nähtava ja nähtamatu poole piiril. Orientalest, mille südames helgib iidne tardunud laava, jääb vasakule salapärane Kuu tagakülg – poolkera, mida me Maalt kunagi ei näe. Paremale poole jääb aga meile kõigile tuttav Kuu esikülg, mida iseloomustavad pinda katvad suured tumedad iidsed laavatasandikud ehk Kuu mered.

4. Artemis II meeskond jäädvustas kuupinda piki terminaatorit – päeva ja öö piiri, kus madala nurga alt langev päikesevalgus heidab pikki ja dramaatilisi varje. Valgus toob esile Kuu ebatasast pinnamoe: kraatrid, mäeahelikud ja hiiglaslikud nõod. Terminaatorijoonel torkavad silma nii Jule'i, Birkhoffi ja Stebbinsi kraatrid kui ka neid ümbritsevad mägismaad. Valguse ja varju mäng paljastab pinnamoe keerukuse, mis jääks otse langeva valguse käes täiesti märkamatuks. Kaader jäädvustati umbes kolm tundi pärast meeskonna kuuvaatluste algust.

5. Sellel Artemis II meeskonna jäädvustatud fotol on detailselt näha Orientale nõo iseloomulikud kontsentrilised rõngad. Kuu-möödalennu esimesel vaatlusperioodil tehtud ülesvõte paljastab ühe Kuu noorima ja kõige paremini säilinud hiiglasliku kokkupõrkekraatri.

6. Artemis II meeskonna fotol avaneb vaade Lõunapooluse-Aitkeni nõo idaserva kraatritega armistunud maastikule. Pildi ülaossa jääb varjudesse mattuv terminaator – piirjoon Kuu päeva ja öö vahel. Lõunapooluse-Aitkeni nõgu on Kuu suurim ja vanim teadaolev pinnavorm, mis pakub hindamatut sissevaadet Kuu miljardite aastate pikkusesse geoloogilisse ajalukku.

7. Sellel 6. aprillil 2026. aastal Artemis II meeskonna Kuu-möödalennul jäädvustatud fotol varjutab Kuu täielikult Päikese. Meeskonna vaatepunktist on Kuu piisavalt suur, et Päike täielikult enda taha peita, tekitades ligi 54 minutit kestva täieliku varjutuse ja pakkudes vaatemängu, mis ületab kaugelt Maalt nähtava.

Päikese välisatmosfäär ehk koroona moodustas süsimusta kuuketta ümber helenduva halo, tuues nähtavale detaile, mis jäävad muidu Päikese pimestava sära varju. Samuti on näha taustal tähti, mis on tavaolukorras Kuud pildistades liiga tuhmid. Lisaks on pildil märgata Kuu esikülje õrna kuma, mida valgustab Maalt tagasipeegelduv valgus.

8. Päikesevarjutuse ajal jäädvustatud fotol langeb päikesevalgus Kuule otse tagant. Foto tegi üks Orioni kosmoselaeva päikesepaneelidele kinnitatud kaameratest ja esiplaani vasakus servas joonistub välja laev ise. Kuu vasak serv tundub ülejäänud kettast pisut heledam – seda tänu koduplaneedilt tagasi peegelduvale valgusele ehk Maa helgile. Kuu alumisest paremast servast veidi allpool särav hele punkt on planeet Saturn ning sellest edasi, pildi parempoolsesse serva jääv täpp on Marss.

9. Orioni kosmoselaevast 6. aprillil 2026. aastal Artemis II meeskonna Kuu-möödalennul jäädvustatud lähivaade püüab kaadrisse täieliku päikesevarjutuse. Fotol on näha vaid osa Kuust, mis varjab täielikult Päikese. Ehkki osa kuukettast jääb kaadrist väljapoole, joonistub päikesekroon Kuu serva ümber pehme valgushalo kujul selgelt välja.

Kärbitud perspektiiv rõhutab taevakehade joonduse mastaapsust ja toob esile päikesekrooni peene struktuuri. Hele hõbedane täpp pildi vasakus servas on planeet Veenus. Ümmargune tumehall pinnavorm, mis paistab piki Kuu horisonti kella 9 ja 10 vahel, on Kriiside meri (Mare Crisium). Muidu pimedusse mattunud Kuu pinnavormid tulevad esile tänu Maalt tagasipeegelduvale valgusele.

10. Artemis II meeskond – missioonispetsialist Christina Koch (ülal vasakul), missioonispetsialist Jeremy Hansen (all vasakul), komandör Reid Wiseman (all paremal) ja piloot Victor Glover (ülal paremal) – vaatlevad varjutust kaitseprillidega, mille sarnaseid NASA jagas Maa elanikele 2023. aasta ja 2024. aasta päikesevarjutuse ajal. Tegu on esimese korraga inimkonna ajaloos, mil spetsiaalseid varjutusprille kasutati vaatlemiseks otse Kuu orbiidil.