Ajaloolane Jared Diamond kirjeldab auhinnatud raamatus "Guns, Germs, and Steel", miks Jaapani samuraid ei soovinud tulirelvi kasutada. Näidet kasutatakse vastuargumendina väidetele, nagu võtaksid ühiskonnad alati kasutusele parima või tõhusaima tehnoloogia. Eriti juhul kui tegu on tapariistaga. Kui sinu relv on teise omast kehvem, pole ju sind varsti enam olemas: arutluskäik järgib sirgjoonelist võidurelvastumise loogikat.

Ometi suutsid samuraid Jaapanis suurepäraste püssimeistrite hilja alanud ja paraku lühiajaliseks jäänud kultuurile kriipsu peale tõmmata. Tulemuses langesid kokku mitmed üksteisest sõltumatud tegurid. Esimene oli geograafia. Jaapan on muust maailmast merega eraldatud saareriik. Kuna puudus kaugete naabrite sissetungioht, polnud ka otsest sundi relvi arendada.

Kõige olulisem põhjus oli aga samuraide klassi roll ühiskonnas ja soov seda säilitada. Kiire süžeega filmidega kujundati kaasaegsele maailmale samuraist kui impulsiivse ja agressiivse tapamasinast. Tõeliste samuraide maailma vormis aga filosoofia Bunbu Ryōdō ehk otsetõlkes "pliiatsi ja mõõga harmoonia tee". Samurai pidi olema ühtviisi osav nii klassikalises luules ja kalligraafias kui ka vibulaskmises ja mõõgavõitluses.

Samuraide jaoks ei tähendanud võitlus pelka võitu, vaid seda ümbritsev rituaalne väljenduslikkus oli isikliku au küsimus. Mõõka peeti samurai hingeks. Vastasele tihti luulevormis esitatud väljakutsed andsid võitlusele tähenduse. Samuraide maailmavaates määras see, kuidas sa verbaalselt ja kunstiliselt käitud, kas sinu võit oli kõrge auga tegu või pelk häbiväärne mõrv.

Traditsiooni kohaselt kirjutas samurai enne lahingut surmaluuletuse. Sellega ta näitas, et on eelseisvale täielikult pühendunud ega looda ellu jääda. Luuletus väljendas nende hinge olemust. Samasugune viimne luuletus kirjutati ka enne rituaalset enesetappu, seppukut.

Lahingud algasid sageli samuraide sõnaliste etteastetega. Nad hüüdsid oma nimesid, kuulutasid oma kuulsat päritolu ja loetlesid varasemaid kangelastegusid. Sõnalise eelmängu mõte oli selge: nii liitlased kui ka vaenlased pidid täpselt teadma, kes kelle tappis. Nii tekkisid tunnistajad, kes andsid ajalugu elavate seas edasi.Kui keegi ründas juba kõnede ajal, peeti seda märgiks äärmisest argusest ja halvast kasvatusest. Enne lahingusse asumist pidi kannatlikult ära ootama kõikide samuraide nn kõned.

Ühel hetkel jõudsid rahvusvahelise kaubandusega saareriiki esimesed tulirelvad. Pärast nädalast väljaõpet võis suvaline talupoeg tappa samurai, kes oli kogu elu mõõgakunsti lihvinud. Samuraide silmis oli püssirohusõda näotu ja ebadžentelmenlik. Tulirelvad hävitasid samuraide identiteedi alustalad: individuaalse kangelaslikkuse, elegantsi ja rituaalsuse. Lihvitud käsivõitluse meisterlikkusele ja vaprusele sülitamise kõrval ohustas kaugelt paugutav labane mõrv samuraide kõrget sotsiaalset staatust. Tapatööga võis mõtlematut hakkama saada iga suvaline tegelane.

Lõpuks keelati samuraide survel Jaapanis uute relvade valmistamine ja ka vanade relvade parandamine. Nii hääbuski Jaapani suurepäraste tulirelvameistrite lühikeks kujunenud eksistentsiaalne kultuuriring.

Samuraide ja püsside lugu meenus seoses tärkava arenguga populaarsete tulistamismängude vallas. Düstopsesse tulevikku paigutuvas, raju sõjalise konfliktiga mängu "Arc Raiders" loojaid üllatas mängus leviv uus kultuurinähtus. Lühikesega aja üle 14 miljoni koopia müünud mängus toimetavad sõdurid on pärit kogu maailmast. Kuigi mäng pidi pakkuma kõrge intensiivsusega lahinguid ja silmitut tulistamist, on mängijate käitumismuster ootamatult vaoshoitud ja rahumeelne.

Paljud mängijad lihtsalt vestlevad omavahel. Mõned arutavad pereprobleemide üle, teised vestlevad tööelu teemadel, räägitakse ka depressioonist, autismist ja teistest tervisemuredest. Aeg-ajalt imestatakse, miks kõik on nii sõbralikud, et keegi ei taha teisi tappa. Samas kostavad ka üleskutsed, et ärgu tulistatagu, võtku rahulikumalt. Leidub isegi selliseid avameelseid pöördumisi nagu "Mees, mis tunne on lapsi saada?"

Mängu loojad tunnistasid ajakirjandusele antud intervjuus, et kuigi tulistamismängus ka tulistatakse, on selliste mängijate arv vähemuses. Üksikmängijad on enamasti sõbralikud, agressiivsemalt tegutsevad peamiselt väikesed organiseerunud rühmad. Pakutakse, et põhjus võib seisneda reaalses elus inimeste vahelise kontakti murenemises.

Sotsiaalmeediakontaktid on laetud hinnangute ja ebameeldivate rünnakutega. Seevastu sõjalises konfliktis, isegi kui see on virtuaalne, tundub võõra hingelise lähedus vahest isegi autentsemana.

Ootame aega, kuni vastased põrmustatakse luuleridadega.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".