Eelmisel sügisel lisandus meediaruumi lühike komöödiasketš, milles debüteeris Tilly Norwood. Enamik aimab ilmselt nimest, et tegemist ei ole mehega. Ometi on ka kohatu täpsustada, et debütant oli neiu, naine või näitlejanna. Ta polnud neist ükski. Tilly oli hollandlannast näitlejanna, kirjutajanna, tootjanna ja veel tootearendajanna Eline Van der Veldeni tehisintellekti abiga loodud näitlev avatar.

Sõnade piinamine on vaid katse ennustada tulevikku. Tänapäeval on kirjanik, produtsent, tootearendaja sootud sõnad. Tulevikus võib tekkida vajadus kodeerida ametinimedesse passiandmed. Esialgu vähemalt sellel määral, et saaks aru, kas tegemist on inimese või masinaga.

Eline Van der Velden ei kavatsenud sütitada Hollywoodis püha sõda. Olukord ägestus alles siis, kui talendiagentuurid avaldasid huvi Tilly digitaalse loomingu kasutusõiguste vastu. Meelelahutustööstuses lahvatas see peale moraalne paanika.

Van der Velden tunnistas The Guardianile antud intervjuus, et tagasilöök ulatus tuntud näitlejate pahameelest ja ametiühingute hoiatavatest pressiteadetest kaugemale. Pahameel muutus ohtlikult isiklikuks ja kulmineerus surmaähvardustega. Polnud vähe inimesi, kes tundsid, et tal oleks mugavam elada mõrvarina, kui näha ekraanil TI-tegelaskujusid. Ilmselt ei arvestanud nad seejuures, et nad saavad mõrvariks, aga TI ei kao. Võimalik, et tapmisrefleksiga tegelaste endi pärast.

Enne väärib veel meenutamist, et taolistes reaktsioonides pole midagi uut. Emotsionaalse hüsteeria juured asuvad ajaloos ja inimeste psüühikas. Me ei ole tunnistamas katseid kaitsta kunsti, vaid selle esitusvormi vägivaldset väärtõlgendust.

Van der Veldeni vastu suunatud raev sarnaneb 19. sajandi ludiitide liikumisega. Kui Inglismaa tekstiilitöölised kuulsid nende tööd automatiseerivatest masinatest, millest nad mitte midagi muud ei teadnud, ei alustanud nad läbirääkimisi, vaid läksid ja lõhkusid vasaratega kangastelgi. Nad ei näinud tehnoloogiat tööriistana, vaid eksistentsiaalse timukana, mille vastu osati avaldada vaid kehalist raevu. Tänapäeva näitlejad seisavad silmitsi allegooriliste digitaalsete kangastelgedega ja reageerivad sama agressiivse ellujäämisinstinktiga.

Värske pahameel varjutab nüansse ja silmakirjalikkust. Nii publik kui ka näitlejad on ligi sajandi rõõmsalt talunud ja üheskoos Oscarite galal tähistanud animeeritud nn näitlejaid. Täielikult väljamõeldud tegelased Miki-Hiirest kuni "Avatari" na'videni on filmitööstusele sisse toonud miljardeid dollareid. Selle peale ei ähvardatud kedagi ära tappa. Miks vallandab Tilly Norwood mõrvarliku raevu, kui joonistatud hiir seda ei teinud?

Lisaks on irooniline, et näitlemine on põhimõtteliselt empaatiaharjutus, võime astuda teise inimese kingadesse ja peegeldada inimlikku olemust. Nüüd kaitsevad nad aga oma tööd mõrvaga. Kui kunstnikuinstinkt on vähemalt ähvardustes tappa digitaalse tegelase pärast elav inimene, tõstatub küsimus, kas leiutajast ligimese kõrvaldamine päästab tema karjääri või toob esile banaalse tõe, kuidas tal endal puudub näitlejaks olemiseks vajalik emotsionaalne stabiilsus ja elementaarne empaatia.

Iroonia ilmutab end veel selles, et pahameel ignoreerib täielikult, kuidas Tilly Norwood "töötab". Tilly sarnaneb kõige lähemalt kostüümile, mille sees asuv inimene liigutusi teeb. Tilly puhul oli liigutajaks Eline Van der Velden ise. Animategelasi on inimeste liigutusi digitaalselt üle kandes liikuma pandud juba aastaid.

Van der Veldeni TI-põhine digitaalne kaksik on pigem nutikas kaitsemehhanism Hollywoodi mürgise reaalsuse vastu. Sealsel kuulsusel on tihti ränk personaalne hind. Lisaks nõuab meelelahutustööstus oma staaridelt võimatut, ajale vastupidavat täiuslikkust.

Van der Velden selgitab, et Tilly-laadne esineja võimaldab avalikuse ees väljendada omi koomilisi ja näitlemise püüdlusi, võimaldades inimesel olla kodus ning kaitsta sealset rahu ja privaatsust. Ta ei pea end meikima. Teda ei survestata järgima tööstuse kirjutamata juhiseid süstida Botoxit, pidada äärmuslikke dieete ja külastada plastilise kirurgia kliinikuid. TI neelab söövitava avaliku tähelepanu ja võimaldab inimkunstnikul lihtsalt luua.

Jättes Tšehhovi püssi lavale toomata, võib maha rahunedes avaneda uus vaatenurk, milles TI-avatarid näitlejaameti demokratiseerivad. Lõpuks avanes ka ludiiditele majanduslik reaalsus. Masinad, mida nad vihkasid, muutsid nad lõppkokkuvõttes produktiivsemaks ning massidele loodi odavamaid ja paremaid rõivaid. TI pole vahend näitlejate mõrvaks. See on uus, kõrgelt arenenud teatrikostüüm, millega peaks rohkem tutvuma.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".