Digiajastu mured toovad kirjutusmasina tagasi argikasutusse
Kuigi digiajastu pakub autoritele tekste luues enneolematuid mugavusi, toovad küberohud ja risu täis inforuum vanamoelise kirjutusmasina tagasi riigiasutustesse ja ülikoolidesse, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Kirjutusmasinast võib olla saanud mõnes kohvikus pilkupüüdev butafooria koos vändatava grammofoni ja loomatopisega. Üheskoos tähistavad need möödunud aega, kuhu koguneb ka kohvitassi taga istuva kliendi aeg. Metalsel rullil sõrmi määrivast kangaslindist, lillakasmustast koopiapaberist ja mehaaniliste klahvide klõbinast ei sünni tänapäeval enam ühtki vestlust, jättes kõrvale mõne retromeelse hipsteri.
Kirjutusmasinaga saavutati omal ajal palju. Selle ammendunud kasulikkus rõhutab inimese ja tema vajaduste jätkuvat kasvu – või siis ka mitte. Siin-seal on moodsa ajastu tegemistes kirjutusmasin leidnud tee tagasi töisesse keskkonda ja seda sugugi mitte ajas tagasi minna proovivate inimeste tõttu.
Põhjus seisneb vajaduses lahendada probleeme, millega tänapäeva tehnoloogia hätta jääb. Mõne aasta eest selgus näiteks, et julgeolekuametid kasutavad töö tundlikumates etappides kirjutusmasinaid, kuna vanamoodsaid masinaid ei saa häkkida.
USA-s leidis üks väikeettevõte huvitava turunišši läbipaistva plastkorpusega kirjutusmasinatele. Uute seadmete nõudlus kasvas tuhandete ühikuteni aastas. Suurusjärk pole nii suur, et põhjuseks võiks pidada retromoe ärkamist. Umbes 5000 seadet aastas iseloomustab võrdlemisi konkreetset USA vanglasüsteemi vajadust.
Läbipaistvad kirjutusmasinad pakuvad alternatiivi klaviatuuriajastul kaduvale käsitsi kirjutamise oskusele ja vastavad vanglasüsteemi turvatingimustele. Ühtlasi lahendab see vangide kirjaliku suhtluse vajaduse. Kinniistujad peavad saama suhelda lähedastega ja esitada ametkondadele petitsioone. Kirjutusmasinad tagavad stabiilse ja loetava, kuid analooglahenduse.
Vahest kõige värskemateks kirjutusmasinate kasutajateks võivad saada ülikoolid. Eeskuju pakub USA Cornelli ülikooli vanemlektor Grit Matthias Phelps, kes nõuab korra semestris tudengitelt koolitööde kirjutusmasinaga kirjutamist. Nii kulgebki õppetöö ilma ekraanide, õigekirjakontrolli, kiirtõlke ja mugavate kustutamisklahvideta. Professori eesmärk ei ole tekitada tudengites nostalgiat, vaid viia nad tagasi kirjutamise põhiolemuseni.
Üheski toodud juhtumis polnud kirjutusmasin ajastu sümboli rollis. Vanaks peetud tehnoloogiat nähti tänu konkreetsetele eelistele kasuliku tööriistana. See on turvaline, vähendab tähelepanu hajumist ja digisüsteemidest sõltumatu. Kirjutusmasina kasutus ei piirdu pelgalt teistsuguse kirjatehnikaga, vaid see toob kirjutamise juurde ka teistsuguse mõtteviisi.
Tänapäevane kirjutamisprotsess on hüplik ja katkendlik. Tekst võib alata küll ühest mõttest, kuid sellesse sekkub õigekirjakontroll, kustutatud tekst, tervete lõikude ümberkorraldused ja reaalajas täpsustatud info. Protsess paistab küll sujuv ja tõhus, ent on üha enam lahus mõttetöö pingutusest.
Kirjutusmasina aeglus ja paranduste vaev võivad paista tõhususe vastandina. See on nii aga vaid juhul, kui eesmärk pole vormida mõtteid ja neid mõjusalt edastada. Kui midagi ei saa lihtsalt kustutada ega ümber tõsta, on igal klahvivajutusega jäädvustuval sõnal oma hind. Iga lauset tuleb enne paberile kandmist peas toimetada. Esialgu tehnilistel põhjustel aeglustuva tempoga aeglustub ja kohaneb ka mõttetöö. Kirjutamise fookus pole enam niivõrd väljundil, kuivõrd tähendusloomel.
Cornelli tudengid märkasid veel midagi. Ekraanideta kadusid ka segajad. Saamata arvutist koheseid vastuseid pöördusid nad teineteise poole. Kirjutamistöö muutus sotsiaalseks. Kus varem valitses omaette ekraani taga töötades vaikus, arenesid vestlused. Vargsi normiks kujunenud "üheskoos üksi olemise" asemel tõi kirjutusmasin klassiruumi jagatud kogemuse.
Mängus on laiem kultuuriline vaade. Suur osa inimkonna parimaks peetud kirjandusest kirjutati just taoliste piirangute tingimustes. Kirjanikud nägid mustanditega vaeva. Sõnadega maalitud maailmad sündisid aeglaselt, piiratud vahenditega, panid proovile mälu ja fantaasia ning nõudsid pidevat katsetamist.
Viimasel ajal upume tekstide alla, mille loomisega pole nähtud lugemist väärivat vaeva ja millest suur osa ei pärine üldse inimestelt. Aasta eest lisandus uue inforuumi mitteametlikku vahenduskeelde inglise keele aasta sõnana AI slop, mis tähistab tehniliselt korrektset, kuid sisus vigase suhtluse levikut. Kõige selle taustal toob kirjutusmasin tagasi midagi kaduvat: aeglase, kavatsuse ja mõttega kirjutamisega. Suurenev hoolikus vähendab mahtu ja inspireerib sügavamalt mõtlema.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"



















