Kõik teavad, mis on vananemine. See leiab aset nii meie ümber kui ka meis endis. Kui aga küsida täpsemalt, millega on tegemist, selgus kaob. Seda ei saa kellelegi ette heita, sest maailmas puudub ühtne arusaam vananemise olemusest. Tegemist pole hoolimatusega, otse vastupidi.

Püüdes vananemist aeglustada, peatada või isegi tagasi pöörata, kohtutakse suure hulga uute detailide ja uute küsimustega, millele vastamiseks puuduvad vajalikud teadmised. Sünnivad erinevad tõlgendused. Selle tulemusel tekib näiliselt tuttavast nähtusest puudulik ja vastuoluline arusaam.

Mitmes osas ollakse ka ühte meelt. Vanusega kaasneb teatud ajal hüppeliselt suurem surmavate haiguste risk. Kõigile on tuttav aja mõju välimusele ja kehaliste võimete allakäik. Midagi muutub aju talitluses. Räägitakse halvemast mälust ja aeglasemast mõistusest.

Vananemise teguritest ei rajane sugugi mitte kõik millegi kadumisele, vaid hoopiski kuhjumisele. Katkematud uuenemisprotsessid moodustavad elu olemuse. Vananemine kiireneb, kui kaitsvad ja taastavad süsteemid üle koormatakse. Näiliselt tühised ja väikesed vead kogunevad ühel hetkel kiiremini, kui neid jõutakse parandada.

Sama juhtub keskse meeleorganiga. Kognitiivne vananemine ei piirdu kalendri vaatamisega. Protsessi kiirendab stressirohke elu. Selle seas on eriti ohtlik erutusallikas, mis aga ohtlikuna ei tundu. Selle taga pole üht suurt traumaatilist sündmust, vaid tuhanded väikesed katkestused. Need on teavitused, killustatud tähelepanu, pidev tegevuste vaheline rähklemine ja krooniline surve maailmaga ühenduses püsida. Eraldi võttes paistab iga hetk kahjutu. Üheskoos kombineeruvad need neuroneid surmavaks kokteiliks.

Enam pole saladus ja seda kinnitavad ka uuringud, et oluline stressiallikas on sotsiaalmeedia kasutamise sagedus. Iga väike episood mõjutab meeleolu ja ka kognitiivseid võimeid, sealhulgas tähelepanu, mälu ja keskendumist. Inimest testides viitaks tulemus kiirenenud vananemisele. Probleem ei ole intensiivsuses, vaid selle järjepidevuses ja taastumisaja ebapiisavuses. Aega ei saa asendada ühegi toidu, harjutuse ega ravimiga.

Rõõmutu sõnumi taustal pakub hiljutine uuring üllatavalt lihtsa pääsetee. Seni ühes suuremas omataolises uuringus piirati osalejatel kaheks nädalaks mobiilse interneti kasutust. Nad said endiselt helistada ja tekstisõnumeid saata ning isegi natuke netis surfata. Nende nutitelefonidest said peaaegu mitte-nutitelefonid. Väikesest tehnilisest piirangust põhjustatud muutus paistab tagasihoidlik. Internetis veedetud aeg langes keskmiselt 314 minutilt päevas 161 minutile, peaaegu kolmele tunnile. Seega polnud kedagi saadetud digitaalsele paastule või detoksi-laagrisse.

Kasulik mõju oli seevastu mõõdetav ja kogetav. Võttes kõik mõõdikud kokku, saadi tulemuseks umbes kümneaastane kognitiivsete võimete noorenemise efekt. Lisaks paranes uurimisaluste vaimne tervis. Depressioonisümptomid vähenesid rohkem, kui saavutatakse tüüpilise antidepressantraviga. Teadlased võrdlesid paarinädalase internetikasutuse vähendamise tulemuslikkust pikema kognitiivse käitumisteraapiaga.

Veelgi üllatavam oli esialgu ootuspärane seik ja selle tulemus. Kedagi ei tohiks üllatada, kui 467 vabatahtliku osaleja seas leidub neid, kes ei suuda kiusatusele vastu panna. Nii juhtus selleski uuringus. Etteantud reegleid suutis täita ehk nutitelefonis interneti täielikult blokeerida suutis vaid 119 inimest. Mõned osalejad naasid intensiivse mobiilse interneti kasutamise juurde kõigest mõne päeva järel. Seejuures jõudsid uuringu lõpuni eeskätt need, kes olid juba alguses parema vaimse tervise ja parema keskendumisvõimega.

Erandid pole aga tingimata praak. Need avavad täiendavaid vaatenurki. Nende näitel paistab, et kasulikud on juba väikesed rütmimuutused. Lisaks leiti paar nädalat pärast eksperimendi lõppu tehtud kontrollis, et positiivne mõju püsis pärast tavapärase rutiini taastumist. Teadmata, kui kauaks vaimsete võimete noorendav mõju kestab, võib vähemalt oletada, et teadlike pausidega saab kõige hullemat piirata.

Sedavõrd lihtsa ja lühiajalise sekkumise niivõrd tugev kasulik mõju on üllatav. Siit tõstatub ilmne küsimus: kui vaevade lahendus on nii lihtne, miks seda ei tehta?

Põhjuseid on vähemalt kaks. Esimesega on ebamugav nõustuda. Vaimselt kurnatud ja killustunud tähelepanuga inimestel on nõuandeid raske mõista, uskuda ja järgida. Sõltuvuse piiril harjumus teeb pausist leevendust pakkumata täiendava stressiallika. Kaitset vajav katkine süsteem peab kaitsemeetmed ise tööle lülima – ja see on raske.

Teine põhjus on struktuursem. Selleks on pidevat ühendust eeldav elukorraldus. Hiljuti teatas Lõuna-Korea, et riik tagab kõigile elanikele kiire mobiilside. Tulemuseks on paradoks. Teame, mis aitab, aga me ei saa seda rakendada. Teeme hoopis vastupidi, uskudes, et lahendus seisneb enda infovoolus vannitamises.

Sestap peame valmistuma ühiskonnaks, mille liikmete vaimne suutlikkus on pärsitud ja kõik on kuidagi vanad.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".