Ameerika teadlased väidavad oma katsete põhjal, et riisiseemned idanevad kiiremini, kui nendeni kandub vihmasabina heli.

Nicholas Makris ja Cadine Navarro Massachusettsi Tehnikainstituudist Cambridge'i linnakeses Bostoni lähistel hoidsid oma katses riisiteri madalas vees, nii nagu riisiterad ka looduses end tihtipeale madalast veest leiavad.

Mõnede katseterade vette tilgutasid nad looduslikku vihma jäljendades veetilku, teiste terade vette mitte. Muud tingimused olid mõlematel teradel samad.

Selgus, et tilkade abiga kiirenes seemnete idanemine 11 kuni 37 protsenti. Veepinnale lähemal paiknenud seemnetel kiirenes idanemine seejuures rohkem kui sügavamal asunud seemnetel.

Teadlased seletavad tulemusi ajakirjas Scientific Reports hüpoteesiga, et vihmapiisa langemisel veepinnale tekib helilaine, mis võib olla piisavalt tugev, et loksutada riisiseemnete mõnedes rakkudes sisalduvaid liikumistundlikke organelle statoliite. Statoliitide võbelused annavad seemnele märku, et vihma sajab ja idanemistingimused on seega väga soodsad.

Taimed võivad oma ümbruse suhtes olla muidu ka üllatavalt tundlikud. Mõned tõmbuvad puudutuse peale kiiresti tagasi, mõned tõmbuvad eemale mürgistest ainetest. Küünitumine valguse suunas on väga tuntud ja levinud reaktsioon.

Needsamad statoliidid aga aitavad taimejuurel tajuda gravitatsioonijõudu ja kasvada just allapoole; statoliidid vajuvad gravitatsiooni toimel raku allpoolsesse ossa.

Markis ja Navarro kavatsevad nüüd edasi uurida, kas taimerakkude statoliidid võivad aidata taimedel tajuda muidki keskkonnaolude komponente, mis tekitavad helisid ja vibratsioone — näiteks tuult.

Võib-olla ei saagi me kunagi teada, mis tunne on olla taim, aga praeguse uuringu tulemused võivad anda ideid, kuidas saaks vajaduse korral seemnete idanemist kiirendada.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.