Harrastusteadlasi kaasates saavad bioloogid üksikasjaliku ülevaate just inimasulate läheduses varjuvatest isenditest. Ilma nende abita ei jõuaks spetsialistid tuhandeid kodukeldreid juba füüsiliselt kontrollida. Kokku pandud andmestik võimaldab nüüd teadlastel paremini mõista, kuidas tiivulised heitlikes oludes ellu jäävad.

Eesti Terioloogia Seltsi esimees Oliver Kalda selgitas saates "Terevisioon", et talviste miinuskraadidega heitlevad loomad lahkuvad sageli looduslikest elupaikadest. Sel talvel ei suutnud pakast eemal hoida isegi suured liivakivikoopad. "Seirel oli näiteks Piusa koobastes sel aastal näha, et kohati oli läinud väga külmaks ja üsna palju nahkhiiri oli hukkunud," nentis terioloog.

Seirekampaaniat ennast hindas Kalda aga igati õnnestunuks. Zooloogide üleskutsele vastanud sadakond kodanikku pildistasid uinunud isendeid ja saatsid asukohainfo teadlastele. Fotode põhjal määrasid bioloogid loomade liigid ja panid kirja ligikaudu 280 isendit. "Nahkhiirte arv oli seniste aastatega võrreldes kõige suurem, nii et seire on hästi käima läinud. Inimesed annavad hea meelega teada, kes neil keldrites käivad," kinnitas teadlane.

Ühekordsetest kampaaniatest rohkem pakuvad zooloogidele huvi pikaajalised suundumused. Aastakümnete pikkused andmeread näitavad ilmekalt, kuidas populatsioonid muutuvas kliimas pikas plaanis toime tulevad. Osa liike näib kohanevat uute oludega võrdlemisi hästi. "Huvitav on aga see, et kui vaadata 40 aasta perspektiivi, siis talvituspaikades on näiteks tõmmulendlase või habelendlase – me neid talvel ei erista – arvukus tohutult kasvanud," tõi Kalda näite.

Kodumaiste lendlaste kõrval jälgivad bioloogid hoolega rändliikide lende. Eesti suvisest asurkonnast lendab arvestatav osa sügiseti sadu kilomeetreid lõuna poole. Loomad veedavad talve Kesk-Euroopas ja naasevad siia alles kevadeti. Soome zooloogide värsked andmed viitavad aga uuele suunale. Klassikalised rändliigid proovivad nüüd ka talve kohapeal üle elada.

Põhja poole nihkuvad levialad toovad teadlaste vaatevälja järjest rohkem eksikülalisi. "Lauri Lutsar sai eelmisel sügisel ühe Euroopa laikõrva leiu. See on Eesti jaoks selle liigi teine leid. Kas ta on meil aga püsiv või oli see kuskilt teelt kõrvale kaldunud isend, seda veel ei tea," kirjeldas Kalda.

Praeguseks on hakanud nahkhiired aprillikuu soojakraadide ja esimeste putukate tuules ärkama. Tartu sildade juures liiguvad juba ringi veelendlased. Emajõe kohal püüab aga toitu suur videvlane.

Kuna loomad lendavad nüüd aktiivsemalt ringi, kohtuvad nad järjest sagedamini ka koduomanikega. Kuna nahkhiirtel võtab kehatemperatuuri tõstmine omajagu aega, võib inimene looma poole pealt ehmatades raistata lendeleja viimaseid energiavarusd. Seega võiksid inimesed vajaduse tekkides pooluimase looma paksu töökindaga üksnes ohutusse paika tõsta.

Kalda manitseb loomaga toimetades eeskätt rahu säilitama. Tuppa lennanud tiivulist nähes satuvad paljud majaelanikud paraku segadusse, kuigi tegemist on täiesti tavalise metsloomaga. Kalda lisas: "Seal kehtib selline kuldreegel: mõtle, mida sa teeksid rebasega. Kui sul on rebane toas ja tahad teda kätte saada, siis samamoodi on nahkhiirega."