Maaülikooli embrüoloogi ja kloonimise protsessi eestvedaja Elina Tsoppi sõnul on varss praegu hea tervise juures ning elab tavalist varsaelu. "Ta saab emaga õues käia, kuid nagu noorte varssade puhul ikka, ollakse alguses väljas paari tunni kaupa, sest tuleb jälgida ilma, et varss külma ei saaks," sõnas Tsopp.

Sündinud varss on aga kõike muud kui tavaline. Tegu on nimelt endise võistlustäku Wodan M-i geneetilise koopiaga ja Wodan M Alpha nimelise varsa sünnile eelnes aastate pikkune teadustöö. "Enne, kui me kloonima hakkasime, kulus neli aastat, et kogu katseklaasiembrüote tootmise pool paika saada," selgitas Tsopp. 

Luunja ja Perila tallidega koostöös tehtud pingutused kandsid vilja ning 2024. aasta suvel sündis Eesti esimene katseklaasivarss Endex. "Kasutame meetodit nimega ICSI, mis tähendab ühe spermi süstimist munarakku," selgitas Tsopp. Protsessile järgneb surrogaatema 11-kuune tiinus.

Maailmas laiemalt toodetakse tänapäeval hobuste katseklaasiembrüoid juba rohkem kui tavaembrüoid. Üks peamisi põhjusi katseklaasivarssade loomiseks on see, et tippsporti tegevaid märasid ei tiinestata, sest see lõpetaks nende sportlaskarjääri.

Teine põhjus on tipptäkkude sperma hind, mis võib küündida kuni 40 000 euroni ühe spermakõrre kohta. "Seemendamiseks võib aga vaja minna mitut kõrt ja mära ei pruugi ikka tiineks jääda. Meie laboris aga saame tänu ICSI-meetodile kasutada ühe munaraku jaoks ainult ühte spermi. See tähendab, et ühe kalli spermakõrrega saame toota sadu embrüoid," selgitas Tsopp. Nooremteaduri sõnul on pärast Endexi sündi toodetud Eestis üle 200 embrüo.

Ööpäevapikkune protsetuur

Sel samal 2024. aasta suvel õnnestus Maaülikooli teadlastel luua esmakordselt ka hobuse kloonembrüo. Protseduuril kasutati kloonitava looma tüvirakke. "Munarakk tühjendatakse doonori DNA-st ning selle asemele pannakse kloonitava looma DNA. Edasi kasutatakse erinevaid keemilisi protokolle, et munarakk saaks aru, et ta on viljastatud ja peab arenema hakkama," selgitas Tsopp. Seejärel kasvatatakse arenevat embrüot seitse kuni kümme päeva inkubaatoris, pärast mida see kas külmutakse või siiratakse surrogaatmärale.

Tsoppi hinnangul on sealjuures kõige keerulisem just kloonimisprotsess. "See on ööpäevapikkune protseduur laboris, mis on füüsiliselt väga kurnav," lisas ta.

Teadlase sõnul võib olla hobuse kloonimine kasulik mitmel põhjusel. "Esimeseks neist on kindlasti ohustatud hobusetõugude säilitamine. Meil on Eestiski juba kolm ohustatud tõugu ja üle Euroopa on neid kümneid. Teiseks eesmärgiks on kindlustada väärtuslike tipphobuste geneetiline koopia," sõnas Tsopp.

Kloonimisega on võimalik luua loomast identne koopia, keda saab aretuses edasi kasutada juhul, kui originaalloomaga midagi juhtub. Tavaliselt kasutavad seda võimalust väga kallite täkkude omanikud, sest tipptäkkude hind ulatub kümnete miljonite eurodeni.

Maaülikooli partneri Luunja Stud OÜ juhi Sven Šoisi sõnul on nii katseklaasivarssade kui ka kloonvarssade vastu rahvusvaheline nõudlus. "Belgias ja Hollandis tuntakse meie vastu juba suurt huvi, sealsed suured kasvatajad võtavad ühendust. See on väga hea tunne. Varem oleme maailmameistrivõistlustel käies olnud justkui väikese venna rollis, kuid nüüd vaadatakse meid juba teise pilguga," sõnas Šois. Euroopa ainuke keskus, kus veel hobuste kloonimisega tegeletakse, asub Itaalias. Šoisi sõnul tuleb seal kloonvarsa eest välja käia 120 000 eurot.

Praeguseks on asutatud Luunja tallide juurde hobuste biotehnoloogia keskus InnovumLab, mis pakub teenuseid nii Eesti kui ka Euroopa hobuseomanikele. Keskuse asutamist rahastasid Luunja Stud OÜ omanikud kaasrahastuse abiga. "Tänu Tartu Arendusseltsi ja PRIA toele oleme rajanud täisvarustusega embrüolabori," selgitas Šois ning lisas, et suve alguses on oodata veel kahe kloonvarsa sündi.

Initsiatiiv sellisel tasemel reproduktiivbiotehnoloogiaga tegeleda tuli koostöös ettevõtja ja teadlastega ning Maaülikool panustas projekti meeskonnaliikmete ekspertteadmistega ja olemasoleva embrüolaboriga, kus katsetega alustati.

Euroopas on hobuseid edukalt kloonitud vaid Itaalias ja Eestis. Elina Tsoppi sõnul on sel mitu põhjust: "Esmalt on vaja osata hobuse embrüoid laboris kasvatada. See nõuab aega, väga kallist laboritehnikat ja oskuslikku tööjõudu." 

Teine põhjus peitub riikide seadusandluses. "Itaalia ja Eesti on ühed riikidest, kus hobuste kloonimine on lubatud," lisas Tsopp. Võrdlusena on toidulauale sattuvate loomade kloonimine on Euroopa Liidus täielikult keelatud ning seda saab teha ainult teaduslikul eesmärgil ja eriloaga. Samamoodi ei tohi kloonida lemmikloomi, näiteks kasse ja koeri. Hobune paikneb aga seadusandluse mõttes hallis alas.

Lisaks on tegemist väga konkurentsitiheda valdkonnaga ning laborid ei jaga naljalt oma protokolle ja teadusartikleid. "Me olime tehnoloogiat arendades üsna omaette. Küll aga aitas meid palju kolleeg Andres Gambini Queenslandi ülikoolist. Ilma tema nõuta oleksime seda jalgratast lihtsalt mitu aastat kauem leiutanud," tõdes Tsopp.

Teadlaste ja hobusekasvatajate eesmärk on aga veelgi suurem: Eestist võiks saada reproduktiivbiotehnoloogia keskus. "Meil on tegelikult kõik juba olemas: toimiv labor, ettevõte ja edulood. Meie eesti sporthobuse tõuraamatu väiksust arvestades on Eesti hobusearetajad saavutanud rahvusvahelisel areenil juba väga häid tulemusi. Nii pisikeses riigis ja väikse hobuste arvukuse juures on aretatud juba kaks olümpiahobust. Nii ICSI-embrüote kui ka kloonimisetehnoloogia annab aretusele suure toe. Kuigi keskus asub Eestis, pakume teenust kogu Baltikumile ja Skandinaaviale," sõnas Tsopp.