Ajakirjas Science avaldatud uuring keskendub mesotermsetele kaladele, kelle sekka kuuluvad teiste seas tuunikala ja mõned haid, sealhulgas valgehai ja hiidhai. Tegemist on haruldase rühmaga, kuhu kuulub vähem kui 0,1 protsenti kõigist kalaliikidest. Nad suudavad säilitada kehasoojust ja hoida osa oma keha ümbritsevast veest soojemana. Kohastumus arenes üksteisest sõltumatult mitmel hai- ja tuuniliigil, andes neile mitmeid eeliseid, nagu suurema ujumiskiiruse, võime läbida pikki vahemaid ja edukamalt jahti pidada.  

Dublini Trinity kolledži teadlased töötasid nüüd välja uue meetodi vabalt looduses ujuvate kalade ainevahetuse hindamiseks. Selleks kasutasid nad keha- ja veetemperatuuri mõõtvate bioloogiliste andurite kogutud andmeid. See võimaldas arvutada, kui palju soojust kalade elutegevuse käigus tekib ja kui kiiresti nad seda kaotavad. Seejärel võrdlesid nad tulemusi sadu väiksemaid liike haaranud laboris tehtud mõõtmistega.  

Tulemused olid uurijate jaoks üllatavad: keha suurust ja temperatuuri arvesse võttes kulutavad mesotermsed kalad umbes 3,8 korda rohkem energiat kui samas suuruses külmaverelised kalad. Lisaks kiirendab kehatemperatuuri tõus kümne kraadi võrra enam kui kahekordselt kala ainevahetust, mis tähendab, et soojaverelised kiskjad peavad oma eluviisi ülalhoidmiseks sööma oluliselt rohkem toitu.  

Suurem energiakulu ei ole aga ainus probleem. Mida suuremaks kala kasvab, seda rohkem toodab tema keha soojust võrreldes sellega, kui palju ta seda ära anda suudab. See tuleneb füüsika seaduspäradest: suurem keha hoiab soojust paremini ning mesotermsetel liikidel võimendab seda kiire ainevahetus. Seetõttu muutuvad suuremad kalad loomupäraselt justkui soojemaks. See omakorda suurendab nende riski ülekuumeneda ning mõjutab oluliselt nende ellujäämist ja levikut.  

Teadlased määratlesid nn soojusbilansi piirid ehk veetemperatuurid, mille juures suured kalad ei suuda enam piisavalt kiiresti soojust ära anda, et kehatemperatuuri stabiilsena hoida. Näiteks võib ühetonnine soojavereline hai hätta jääda juba siis, kui veetemperatuur ületab 17 kraadi. Sellistes tingimustes peavad kalad oma käitumist muutma: aeglasemalt liikuma, suunama verevoolu ümber või sukelduma jahedamatesse veekihtidesse. See võib aga muuta keerulisemaks toidu leidmise.  

Uuring aitab selgitada, miks suuri kalu leidub sagedamini jahedamates vetes, kõrgematel laiuskraadidel või sügavamal ookeanis. Paljud liigid rändavad hooajaliselt, et püsida sobivates temperatuurivahemikus.  

Teadlased prognoosivad, et sobivad elupaigad mesotermsetele kaladele vähenevad kliima soojenedes, eriti aasta soojematel kuudel. Mõned liigid, nagu Atlandi harilik tuun, suudavad ajutiselt kohaneda, sukeldudes sügavamale või suurendades soojuse äraandmist, kuid ka neist kohastumustest ei pruugi pinnavee edasisel soojenemisel piisata. 

Teadlaste sõnul näitab uuring, et ookeani tippkiskjate elu on keerulisem, kui seni arvati. Soojenevad ookeanid viivad need liigid üha lähemale nende füsioloogilistele taluvuspiiridele, mis võib piirata nii nende levikut kui ka ellujäämist. Lisaks kliimamuutusele kimbutab paljusid mesotermseid kalu ka ülepüük.  

Tippkiskjate soojusregulatsiooni mõistmine võib aga olla võtmetähtsusega nii nende kaitsmisel kui ka mereökosüsteemide säilitamisel.