Tallinna Keskhaigla audioloog ja kõrva-nina-kurguarst Maret Gardner rääkis, et avatud kontorites ja tänavatel liigeldes meeldib paljudele inimestele kasutada mürasummutavaid kõrvaklappe, mis loob tehisliku vaikuse. Välismaailma täielik väljalülitamine toob endaga aga kaasa varjatud ohu, sest aju vajab helide töötlemiseks ja kõne mõistmiseks elukestvat treeningut.

"Lõpuks hakkab meie peaaju ära unustama, kuidas kuulda kõne ka mürarikkas keskkonnas," tõdes Gardner Vikerraadio saates "Huvitaja". Taustalärmist olulise info väljafiltreerimine nõuab kesknärvisüsteemilt järjepidevat pingutust.

Eriti oluline on õppida helisid eristama noortel. Inimesed peavad kõne mürast eraldamist aktiivselt harjutama umbes 20. eluaastani. Pidev klappide kandmine jätab areneva närvisüsteemi vajaliku helilise stiimulita.

"Kui me seda oskust ei treeni või ei stimuleeri oma kesknärvisüsteemi, siis keha hakkab seda võimet kaotama," nentis arst. Tagajärjena kogevad noored inimesed aina suuremaid raskusi rahvarohketes ja kajavates ruumides, et vestluskaaslasest aru saada.

Vaikuse otsimise taga peitub tihti linnakeskkonna lakkamatu foonimüra. Tallinnas tekitab seda peamiselt autoliiklus. 40–50 detsibelline undamine ei kahjusta Gardneri sõnul otseselt kuulmisorganit, sest tööstuses nõutakse kaitsevahendeid alles 80 detsibelli juures. Sellest hoolimata laastab pidev taustamüra keha teisi süsteeme ja halvendab unekvaliteeti.

"See on ikkagi liiklusest tulev heli intensiivsus, mis mõjutab meie tervist ja üleüldist heaolu palju rohkem kui otseselt kuulmist kahjustav 85 detsibelli," selgitas Gardner. Öisel ajal magades on need helitasemed organismile koormavamad kui valgel ajal.

Helide tõttu viibib keha alalises valvelolekus ning käivitab veresoonkonda koormava stressireaktsiooni. See kurnab südant ja viib pikemas plaanis tõsisemate tervisehädadeni. Tavapärasest haavatavamad on vahetustega töötajad ning eakad, kelle ainevahetus ja taastumisvõime on aeglustunud.

"Inimesed, kellel on kõrgenenud vererõhk ja nad elavad näiteks Gonsiori tänaval, imestavad sageli, miks nende vererõhk nii hirmsasti kõigub," tõi audioloog näite. Arsti sõnul peitub kontrollimatu vererõhu põhjus tihti just igapäevases elukeskkonna müras.

Oma rolli mängib keskkonnahelide talumisel igapäevane elustiil ja toitumine. Kroonilised haigused nagu südamepuudulikkus või diabeet, võimendavad müra negatiivset toimet inimkehale. Vähene vedeliku tarbimine ja töödeldud toidu söömine nõrgestavad sisekõrva rakkude vastupanuvõimet veelgi.

"Kui me piisavalt juur- ja puuvilju ei söö ning tarbime palju ülitöödeldud toitu, siis teist tüüpi diabeet ise on juba kuulmislanguse riskifaktor," kinnitas Gardner. Toitumine, kvaliteetne uni ja füüsiline aktiivsus moodustavad arsti hinnangul normaalse kuulmisfunktsiooni alustala.

Samavõrd teravalt peegeldub linnamüra mõju koolilaste vaimses tervises ja õpitulemustes. Magistraalide ääres asuvates koolides kannatab õpilaste tähelepanuvõime, funktsionaalne lugemisoskus ja mälu. New Yorgis läbi viidud võrdlev uuring näitas, et metrooliini lähedal õppivad lapsed jäid lugemisoskuse arengus eakaaslastest kolm kuni neli kuud maha.

"See õpetab sellist täielikku abitust ja suhtumist, et sa annadki alla, sest sa ei saa niikuinii mitte midagi teha," tõdes arst. Raskeveokite möödasõit viib korduvalt nii laste kui ka pedagoogide mõttelõnga kõrvale.

Süsteemsete muutuste ootuses soovitavad spetsialistid inimestel endil oma tervist hoida. Pärast mürarikkaid sündmusi peab andma kõrvadele mitu päeva vaikuses puhkust. Taastumisele aitab kaasa tsitruselistest saadava C-vitamiini ja rohke vedeliku tarbimine, mis leevendab organismi oksüdatiivset stressi.

"Igal asjal on omad limiidid. Me peame asjale süsteemselt lähenema ja tegelema juurpõhjusega, milleks on liiklusmüra," rõhutas Gardner. Üksikisikuna ei ole aga võimalik linnakeskkonna püsivaid helifoone täielikult kontrollida.