Teadlased ja tavainimesed on pikka aega uskunud, et kinnisilmi kuuleb paremini. Loogika järgi peaks nägemismeele väljalülitamine vabastama aju ressursse. Kuna ajul kulub piltlikult öeldes vähem auru pilditöötlusele, saab vabanenud võimsuse suunata helide analüüsile. Hiina teadlaste värske uuring lükkab nüüd niisuguse vaistliku eelduse ümber, vahendab ScienceAlert.

Näe ja sa kuuled

Uuringu autorid panid levinud arusaama proovile spetsiaalses mürarikkas ruumis. Katses osales 25 vabatahtlikku, kes pidid eristama viit kindlat theli: kanuusõidu pladinat, trummilööki, lõokese laulu, rongi mürinat ja klaviatuuri klõbinat. Iga katse ajal mängis ruumis lakkamatult 70-detsibelline taustamüra, mis matkis igapäevast linnakeskkonda.

Uurimisalused said otsitava heli heli tugevust ise reguleerida. Osalejad pidid andma märku täpsest hetkest, mil nad suutsid otsitavat heli pidevast taustamürast napilt eristada. Mida madalam oli nende tuvastuslävi, seda parem oli kuulmistundlikkus.

Uurijad tegid oma teste neljas erinevas olukorras: vabatahtlikud hoidsid silmi kinni, vaatasid avatud silmadega tühja ekraani, seisvat pilti ja liikuvat videot. Pildid ja videod haakusid alati kuulatava heliga. Tühja ekraani vaatamisel mõõdetud helitugevuse läve kasutasid teadlased edaspidi võrdlusalusena.

Katsealuste ajutegevuse reaalajas jälgimiseks kasutasid teadlased elektroentsefalograafiat ehk EEG-kiivreid. Nii kaardistasid uurijad erinevatel katsetingimustel iga katseisiku ajukoore aktiivsust. Mõõtmiste abil sai töörühm täpse ülevaate, kuidas aju eraldab kasulikke signaale häirivast taustamürast. Selgus, et kui inimene paneb silmad kinni, muutub tema ajutegevuse muster märgatavalt.

Uuringu kaasautori Yu Huangi sõnul hakkab aju silmade sulgedes helisid liiga raevukalt filtreerima. Sestap ei summuta kuulmissüsteem üksnes taustamüra, vaid ka otsitavat heli. Mürarikkas keskkonnas töötavad suletud silmad seega hoopis eesmärgile vastu ja halvendavad üldist taju.

Avatud silmadega saavutasid katseisikud märksa paremaid tulemusi. Kui inimese silmad olid kinni, pidi tema otsitav heli olema keskmiselt 1,32 detsibelli valjem kui tühja ekraani vaadates. Silmad avades taastus kuulmistundlikkus kohe ja aju lõpetas helide ülemäärase filtreerimise.

Katse tulemust mõjutas palju seegi, millist visuaali inimene ekraanil nägi. Kui katseisik vaatas heliallikaga seotud paigalpüsivat pilti, eristas ta 1,6 detsibelli vaiksemat heli kui tühja ekraani ees. See viitab selgelt, et nägemis- ja kuulmismeel teevad koostööd.

Kõige paremini kuulsid aga need katseisikud, kes jälgisid liikuvat pilti. Nemad tuvastasid peaaegu kolm detsibelli vaiksemat sihtheli kui tühja ekraani vaadanud inimesed. Nii suur erinevus kinnitab eri meelte tugevat koostööd. 

Tegelik elu ei ole vaikne

Inimeste kuulmissüsteem peab mürarikkas keskkonnas töötlema pidevalt suurt hulka helilaineid ja eraldama olulist infot ebaolulisest. Lakkamatu helide sõelumine nõuab ajult suurt pingutust. Heliallikaga seotud pildi või video nägemine annab ajule lisavihjeid, mille abil õiget helisagedust otsida. Seetõttu suudabki inimene visuaalse toe abil helisid paremini eristada.

Uuringu tulemused tekitasid autorites järgmisi küsimusi inimaju tajuprotsesside kohta. Edaspidi soovivad nad uurida, kas aju täidab pilti nähes ise lüngad ja paneb inimese uskuma heli kuulmisse enne, kui helilaine päriselt kõrva jõuab. Teadlased kavandavad juba uusi katseid, et seda oletust kontrollida.

Järgmisena plaanib töörühm kasutada kokkusobimatuid heli ja pildi paare. Yu Huangi sõnul kavatsevad nad näiteks uurida, mis juhtub kuulmistundlikkusega, kui inimene näeb pildil lindu, kuid kuuleb samal ajal trummilööki. See võte aitaks teadlastel eristada üldise tähelepanu mõju ja mitme meele koostööd.

Varasemad teadustööd osutavad, et vaikses keskkonnas suudab inimene kinnisilmi tõepoolest helidele paremini keskenduda. Värske uuring ei lükka neid leide täielikult ümber. Täiesti vaikses ruumis võib nägemismeele n-ö väljalülitamine tõesti teatud eelise anda, sest sel juhul pole vaja helisid taustamürast eraldada.

Tegelikkuses ümbritsevad inimesi tänapäeval aga peamiselt mürarikkad keskkonnad. Vaikne tänav, kontor ja kohvik on pigem haruldane erand kui reegel. Seetõttu aitavad argielus helisid kõige paremini eristada eelkõige lahtised silmad ja nähtule keskendumine.

Siinkohal on erand pimedad, kes suudavad oma teisi meeli elukogemuse pealt teravdada. Tavalise nägemisvõimega inimesed ei saa aga oma aju korraks silmi sulgedes samamoodi n-ö ümber programmeerida: argimüras orienteerumiseks on avatud silmad endiselt kõige kindlamad abimehed.

Uuring avaldati ajakirjas The Journal of the Acoustical Society of America.