Eesti aasta loomaks valitud hariliku siili käpp käib Euroopa laiemalt kehvasti. Asurkonnad kahanevad ja liik on ohulähedases seisundis. Allakäigu üks peapõhjuseid on maanteeliiklus, mis nõuab igal aastal hulganisti ohvreid. Mõnede uuringute kohaselt võib hukkuda teedel lausa iga kolmas siil. Loomade iidne kaitsetaktika ohu korral kerra tõmbuda, võib kaitsta neid küll edukalt looduslike kiskjate eest, kuid kiiresti liikuva auto või robotniiduki ees võib taoline tardumiskäitumine kurvalt lõppeda.

Inimeste loodud keskkond on loomadele ohtlikuks muutunud, mistõttu otsisid Taani ja Inglismaa uurijad võimalusi hoiatada siile ohu eest helipeletitega. Tõhusa hoiatussignaali loomiseks tuli aga esmalt välja selgitada, milliseid helisid loomad üleüldse tajuvad. Katsete tulemusel selgus, et siilide kuulmisulatus ulatub vähemalt 85 kilohertsini. Võrdlusena tabab inimkõrv helisid sagedusega kuni 20 kilohertsi.

Siilide erakordselt lai kuulmisulatus sarnaneb seetõttu kajalokatsiooni kasutavate nahkhiirte omaga. Pealtnäha vaikselt toimetavad loomad võivad teadlaste oletusel isegi omavahel ultraheli vahendusel pidevalt suhelda.

Siilide kuulmisulatuse täpseks hindamiseks uuris Sophie Lund Rasmussen kolleegidega 20 Taani metsloomade päästekeskuse ajutist elanikku. Loomapäästjad otsustasid enne katsete algust loomad lühiajaliselt uinutada, et katsed neile liigset stressi ei tekitaks. Seejärel asetasid uurijad tuimestatud siilide naha alla väikesed elektroodid ja mängisid kõlarist lühikesi helisignaale. Mõõtmismeetod võimaldas registreerida aju elektrilist aktiivsust ja näitas seega täpselt, millal ajutüvi helile reageeris. Katsete järel lasti loomad ohutus kohas taas vabadusse.

Tulemused osutasid, et siilid reageerivad laiale helispektrile vahemikus neljast kuni 85 kilohertsini. Kõige tundlikum oli loomade kuulmine neljakümne kilohertsi juures, mis jääb inimestele kuuldamatusse ultrahelivahemikku. Varasemate tööde põhjal oletas töörühm, et loomade kuulmisulatus on märksa kitsam.

Kuulmiskatsetele pakkusid tuge anatoomilised uuringud. Teadlased tegid vigastuste tõttu magama pandud siili peast kõrge eraldusvõimega kompuutertomograafia ülesvõtted. Piltide abil lõid uurijad looma kõrvast täpse kolmemõõtmelise mudeli. Mudel paljastas nii siili keskkõrva luude väiksuse kui ka suure tiheduse. Kuna siilide kuulmekile ja esimene kuulmisluu on osaliselt kokku kasvanud, on seetõttu kogu süsteem jäigem, mis aitab kõrgsageduslikul helil tõhusamalt edasi kanduda.

Kuigi leid annab looduskaitsjatele lootust, et seda aluseks võttes saab luua siile ohtlikest kohtadest eemale hoidvaid peleteid, peavad teadlased enne seda lahendama veel mitu praktilist muret. Praegu pole selge, millise kuju või rütmiga helisignaalidest loomad kõige rohkem eemale hoiavad. Samuti vajab uurimist, ega siilid pideva ultraheliga aja jooksul ära ei harju, mispeale hakkaksid nad ohtu eirama.

Lisaks tuleb välja selgitada vajalike hoiatussignaalide tegelik levikukaugus looduses. Töörühm ei välistanud ka võimalust, et siilid tajuvad seadmetega mõõdetust veelgi kõrgemaid helisagedusi.

Samuti otsib Rasmussen kolleegidega partnereid autotööstusest, kes aitaksid uute ohutusseadmete loomist rahastada ja autodele sobitada. Mõned autotootjad paigaldavad juba praegu sõidukitele sarnaseid seadmeid suurte loomade eemalepeletamiseks. Kui ultraheliviled muudetaks autode ja robotniidukite standardvarustuseks, kahaneks inimmõju siilidele uurimisrühma sõnul märkimisväärselt.

Uuring ilmus ajakirjas Biology Letters.