Briti teadlased eesotsas Diane Austryga Portsmouthi Ülikoolist kirjutavad ajakirjas Scientific Reports, et šimpansid ja orangutanid ahvivad sotsiaalse suhtluse ajal eriti meeleldi just üksteise naerunägusid.

Austry ja ta kaaslased vaatlesid uuringus 57 šimpansi ja 39 orangutani käitumist mängulistes olukordades.

Muu hulgas selgus, et kui üks ahv manas naerunäo ette nii, et ülemised hambad ei paistnud, siis jäljendasid teised ahvid ta ilmet suurema tõenäosusega kui paljastatud ülahammaste korral.

Põhjus on arvatavasti selles, et ülahammaste näitamine võib mõjuda ka agressiivsuse märgina. Eriti vältisid ülemiste hammaste vastastikust paljastamist just šimpansid.

Teadlased tõdevad, et inimahvide täpsus näoilmete jäljendamisel ei ole kehvem kui inimestel täheldatav täpsus samal alal.

On arvata, et see oskus on inimahvide seas miljoneid aastaid, võib-olla isegi üle kümne miljoni aasta vana, ulatudes võib-olla ka inimlaste ehk hominiidide sugukonna väljakujunemise aegadesse.

Arvatavasti on see ühiseluline baasoskus andnud inimlastele tugevaid evolutsioonilisi eeliseid. Üksteise näoilmete matkimine võib aidata paremini mõista üksteise emotsioone ja üksteise käitumist ette aimata.

Inimeste puhul on juba varasemast teada, et mõned näoilme tüübid on eriti nakkavad, näiteks niinimetatud Duchenne'i naeratus — siiras naeratus, millesse on peale suu kindlasti kaasatud ka silmad.

Selline enamasti tahtmatult tekkiv naeratus tugevdab psühholoogide sõnul sotsiaalset sidet, väljendab ja äratab usaldust ning aitab vältida konflikti.

Varasemaist uuringuist on teada seegi, et inimesed ja šimpansid kasutavad naerunägude ettemanamiseks ühtesid ja samu näolihaseid.

Edaspidi soovivad teadlased lähemalt uurida sedagi, kuidas jäljendavad inimahvid üksteise näoilmeid ka väljaspool mängulist konteksti.

Praegu uuritud ahvid elasid kõik inimeste ülalpeetavana, šimpansid Sambias ja orangutanid Malaisias.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.