Psühhedeelikumide mõju all kirjeldavad inimesed sageli, kuidas nende minapilt lahustub ja teadvus avardub. Värskes analüüsis leidsid ajuteadlased nüüd neid tarvitanud inimeste kirjeldatud kogemustele neurobioloogilise vaste. Psühhedeelikumide toimel hakkavad aju keerukamat mõtlemist juhtivad osad ja aistinguid töötlevad esmased tajukeskused omavahel tihedamalt teavet vahetama. Tavaseisundis seab aju sellisele ristsuhtluse selged piirid, vahendab Guardian. 

Viimastel aastatel on psühhedeelikumide potentsiaal meditsiinis pälvinud taas psühhiaatrite teravdatud tähelepanu. Selle tuules on üle maailma alanud mitmed mahukad kliinilised uuringud, millega tahetakse hinnata ainete sobivust näiteks sügava depressiooni, skisofreenia, sundhäire ja post-traumaatilise stressihäire leevendamiseks. 

Ehkki mitmete uuringute esialgsed tulemused viitavad uurimisaluste haigussümptomite taandumisele, ei tea teadlased tänini täpselt, kuidas psühhedeelikumid nn rakutasandil toimivad. Lisaks osaleb taolistes uuringutes enamasti vaid käputäis inimesi, mistõttu on kaugeleulatuvamaid järeldusi keeruline teha. Ajakirjas Nature Medicine ilmunud metaanalüüsi juhtivautori Danilo Bzdoki hinnangul on tegu küll olulise ja kiiresti areneva valdkonnaga, kuid senised alusteadmised seisavad savijalgadel.

Lünga täitmiseks koondasid McGilli ülikooli teadlased kokku varasemates uuringutes kogutud andmed. Töörühm ühendas 11 andmestikku, mis hõlmasid kokku 267 katsealuse ajupilte. Valimisse kuulusid vabatahtlikud, kes olid kliinilistes tingimustes tarvitanud LSD-d, psilotsübiini, DMT-d, meskaliini või ayahuascat.

Hoolimata ainete keemilistest erinevustest joonistus kõigi viie aine puhul välja sarnane mõju ajutegevusele. Tulemused lükkasid ümber varasema oletuse, nagu kaotaksid aju peamised võrgustikud ainete mõju all oma sidususe täielikult. Tegelikkuses muutub hoopis see, kuidas eri ajuosad omavahel suhtlevad.

Täpsemalt öeldes kaob psühhedeelikumide mõjul aju tavapärane range käsuliin. Igapäevaselt töötab inimese aju hierarhiliselt, näiteks tegelevad ühed piirkonnad peamiselt abstraktsete ideedega ning teised töötlevad nägemis- ja kompimisaistinguid. Psühhedeelikumide mõju all selline range tööjaotus aga muutub.

Värske analüüs seab kahtluse alla ka teooria, mille kohaselt lülitavad psühhedeelikumid aju peamised võrgustikud täielikult välja ja seiskavad tavapärase infoliikluse. Kui andmeteadlased nüüd võrgustike nn sisemist elukorraldust uurisid, ei tuvastanud matemaatilised mudelid mingisugust lagunemist.

Lihtsustatult öeldes ei muutu aju psühhedeelikumide mõjul kaootiliseks algosakeste supiks. Selle asemel säilib aju eri osade sisemine töökorraldus suures plaanis endisena. Eri ajuosad suunavad hoopis infovood varasemalt suletud kanalitesse ja loovad teiste piirkondadega uusi ühendusteid. Näiteks hakkavad nägemis- ja kompimismeele kaudu saabuvat infot töötlevad keskused aktiivsemalt suhtlema abstraktsete mõtetega seotud võrgustikega.

Uuringu autorite sõnul vallandub psühhedeelikumide toimel ajusüsteemide vahel metsik ristsuhtlus. Just piiride hägustumise ja infokanalite avardumise tõttu kirjeldavadki tarvitajad nn vahetumat ligipääsu oma teadvusele. Nii kaob hetkeks tavapärane neuroloogiline filter, mis igapäevaselt meeltesse jõudvat tohutut infovoogu sorteerib ja piirab.

Lisaks märkasid teadlased muutusi ka ajukoorest sügavamal asuvates piirkondades. Need evolutsiooniliselt vanemad keskused kontrollivad otseselt inimese harjumusi, õpivõimet ja peenmotoorikat. Näiteks hakkavad sensoorsete võrgustikega märksa aktiivsemalt suhtlema ka talamus ja juttkeha.

Tulemusteni jõudmiseks kasutas töörühm Bayesi hierarhilisi mudeleid. Arvutustega hindasid nad leitud seoste paikapidavuse tõenäosust, mitte ei otsitud ranget jah-ei vastust. Taoline lähenemine on märgiline, kuna see võimaldas esmakordselt võtta arvesse katsealuste individuaalseid bioloogilisi eripärasid.

Tulemuste usaldusväärsuse tagamiseks töötlesid uurijad aju verevoolu kujutisi mitme eri arvutimudeliga. Nad eemaldasid andmetest nii hingamisel kui ka südametööst tekkinud loomulikud moonutused, mis võivad tulemusi mõjutada. 

Teadlased peavad uuringu tulemusi oluliseks teetähiseks. Nende sõnul peaksid tulevased teadustööd hõlmama veelgi suuremaid valimeid. Lõppeesmärgiks on piisav tõenduspõhisus, mis lubaks psühhedeelikume kasutada ka igapäevases vaimse tervise ravis.