Levinud arusaama kohaselt suurendab pikaaegne üksildus vältimatult ja kiiresti võimalust, et inimesel tekib vanemas eas dementsus. Euroopa tervise, vananemise ja pensionilejäämise uuringu (SHARE) raames kogutud andmed maalivad neuroloogilistest muutustest mitmetahulisema pildi. Sotsiaalne eraldatus langetab eakate vaimse võimekuse algtaset, mistõttu algab mälu edasine hääbumine madalamalt pulgalt. Allakäigu tempot ja haiguse arengut dikteerivad aga eeskätt bioloogilised tegurid.

Hispaania teadlased eesotsas Luis Carlos Venegas-Sanabriaga märkasid oma analüüsis, et Euroopa eri regioonide vahel on märkimisväärsed käärid. Eesti ja uuringus kasutatud liigituse järgi Ida-Euroopas paiknevate riikide eakad said mälutestides esimesel katsel kõige kehvemaid tulemusi. Samas piirkonnas olid eakad enda hinnangul ka märgatavalt üksildasemad.

Ida-Euroopas vaevles sotsiaalse isolatsiooni käes peaaegu kümme protsenti vastanutest. Samal ajal kurtis näiteks Põhjamaades eraldatuse üle vaid neli protsenti vanemaealistest. Põhja- ja Kesk-Euroopa elanikud suutsid ka uuringu alguses sõnu tunduvalt paremini meelde jätta. Regionaalsete erinevuste lahti mõtestamiseks tuleb töörühma hinnangul arvestada eakate erinevate eluteedega.

Nooruses ja keskeas kogetud krooniline stress jätab inimese pikaajalisele arengule raske jälje. Samamoodi mõjutab kognitiivset puhvrit kesisem toidulaud. Nõnda võib muuta 20. sajandi teise poole ühiskondlik keskkond praeguste eakate aju haavatavamaks, mis seletabki Ida-Euroopa eakate madalamaid tulemusi vaimset võimekust mõõtvates testides.

Süsteemsema ülevaate saamiseks jälgis uurimisrühm kuue aasta jooksul üle 10 000 eaka. Valimisse kuulusid 65–94-aastased osalejad 12 Euroopa riigist. Uuringu alguses polnud ühelgi sellesse kaasatud vaatlusalusel tõsisemaid vaimseid häired. Teadlased hindasid inimeste mälu kümnesõnalise nimekirja abil, mida pidid osalejad taasesitama nii kohe kui ka lühikese viivituse järel. See andis aimu eakate võimekusest omandada uut infot ja seda salvestada ning nende pikaajalisest episoodilisest mälust.

Töörühm nägi esimeses testis selget seost vaimse võimekuse ja sotsiaalse eraldatuse määra vahel. Tugevat üksildust tundvad inimesed suutsid kohe uuringu alguses taasesitada vähem sõnu, kui nende teistega rohkem suhtlevad eakaaslased. Uurijad põhjendavad nähtust asjaoluga, et üksikud inimesed kannatavad sagedamini depressiooni all. Meeleoluhäired ja vähesed sotsiaalsed kontaktid pärsivad omakorda otseselt aju suutlikkust uut infot salvestada.

Uurimisaluste edasine kognitiivne areng valmistas uuringu autoritele üllatuse. Sotsiaalselt rohkem eraldatud inimeste vaimne võimekus kahanes kuue aasta lõikes täpselt samas tempos kui teistel eakatel. Teisisõnu ei kiirenda üksildus andmetel seda, kui kiiresti mälu halveneb. Kogu vaatlusperioodi vältel kukkusid testiskoorid ühtlaselt hoolimata sellest, kui hästi või halvasti inimene end tundis.

Mälukaotuse kiirust määrasid esmajoones bioloogilised tegurid. Kõige jõudsamalt kahandab eakate meenutamisvõimet puhtalt elatud aastate arv. Teadustööst ilmnes, et alates 75. eluaastast hakkasid testitulemused halvenema üha kiiremini. Pärast 85. sünnipäeva muutus vaimse võimekuse langus veelgi järsemaks ja kiiremaks. Eluea kõrval kiirendas mälu halvenemise tempot suhkruhaigus.

Samal ajal pakkusid tervislikud eluviisid eakatele head võimalust aju tervist teadlikult kaitsta. Vähemalt kord kuus tempokalt liikunud osalejad said mälutestides märksa paremaid tulemusi. Regulaarne füüsiline pingutus kasvatab teadlaste sõnul vaimset puhvrit, mis aitab hilisemaid vanusest tingitud muutusi edukamalt trotsida.

Kuigi laiaulatuslik andmestik paljastas mälu ja eluviiside vahel olulisi seoseid, nentis Venegas-Sanabria, et tööl on omad puudused. Tervist ja liikumist puudutav info põhines osalejate endi ütlustel. Subjektiivne enesehinnang toob analüüsi alati mõningaid ebatäpsusi. Lünklike andmete tõttu jätsid teadlased mudelitest välja ka osalejate haridustaseme ja täpse perekonnaseisu.

Teise suurema nõrkusena nägid uuringu autorid üksilduse määratlust. Andmetes käsitleti sotsiaalset eraldatust muutumatu näitajana, ehkki tegelikkuses muutub iga inimese suhtlusringkond ajas järjepidevalt. Seetõttu vajab sotsiaalse eraldatuse ja meeleolude ajaline dünaamika nende hinnangul edaspidi veelgi täpsemat kaardistamist. Samuti tuleb teadlaste sõnul täpsemalt uurida, millised täpsed neurobioloogilised mehhanismid, mis seovad suhtlemisvaeguse ajumuutustega.

Sotsiaalhoolekandega tegelevad asutused peaksid uurijate soovitusel suunama ressursse sotsiaalsete võrgustike tugevdamisele juba ammu enne tõsisemate häirete ilmnemist. Ennetustööle panustades võiksid vananevad ühiskonnad eelseisvate tervishoiukriisidega edukamalt toime tulla.

Uuring ilmus ajakirjas Aging & Mental Health.