Kõige rohkem leidsid teadlased emakakaela rakumuutusi naistel, kellel tuvastati HPV 16, mis on üks suurema vähiriskiga HPV alatüüpe, koos mõne teise suure riskiga HPV alatüübiga. Selliseid viiruse kombinatsioone esines enim nooremates vanuserühmades.

TAI vähi sõeluuringute registri juhi Dolores Eametsa sõnul aitab see teadmine sõeluuringus paremini eristada, millal piisab tavapärasest jälgimisest ja millal on vaja naine kiiremini lisauuringutele suunata. "Mida täpsem on riskihindamine, seda paremini saab ennetada tõsisemate muutuste väljakujunemist," ütles Eamets.

Uuringus hinnati suure riskiga HPV ehk hrHPV levimust Eesti emakakaelavähi sõeluuringu sihtrühmas, selle seoseid sotsiaaldemograafiliste tunnustega ning eri HPV alatüüpidega seotud emakakaelarakkude muutusi.

Analüüsist selgus, et hrHPV tuvastati 8,8 protsendil sõeluuringus osalenud naistest. Nende viirustüvede levimus oli suurim nooremates vanuserühmades. Näiteks 30-aastaste seas olid hrHPV-positiivsed 16,9 protsenti ja 35-aastaste seas 11,9 protsenti naistest. Vanemates vanuserühmades jäi levimus enamasti 5,5 ja 8,1 protsendi vahele.

HPV-positiivsete naiste tsütoloogilise uuringu tulemused ehk vähieelsete rakumuutuste tulemused näitasid aga, et umbes pooltel hrHPV-positiivsetel naistel oli tsütoloogilise uuringu vastus normaalne, mis tähendab, et viiruse olemasolu ei viita automaatselt vähieelsele muutusele või vähile.

"Siiski tuleb siin meeles hoida, et emakakaelavähki tekitab pikaaegne HPV viirus kehas, ehk ka need naised, kellel muutusi ei leitud, peaksid kindlasti aasta pärast uuesti HPV proovi andma," lausus Eamets.

Uuringus vaadeldi eraldi hrHPV alatüüpi HPV 16, mida peetakse üheks suurima vähiriskiga tüveks. Selle üldlevimus oli alla kahe protsendi, kuid 30-aastaste naiste seas ulatus see 4,4 protsendini. HPV 16 positiivsete seas oli normaalse tsütoloogilise vastuse osakaal 35 protsenti ehk väiksem kui hrHPV-positiivsete seas keskmiselt. See viitab, et HPV 16 oli sagedamini seotud emakakaela rakumuutustega. Eraldi alatüüpide võrdlus näitas ka, et raskemate rakumuutuste osakaal oli suurem neil naistel, kellel esines HPV 16 koos mõne teise suure riskiga HPV alatüübiga.

HPV levimuse regulaarne jälgimine toetab oluliselt nii sõeluuringu arendamist kui ka vaktsineerimisprogrammi mõju hindamist. Eametsa sõnul aitab see täpsem teadmine alatüüpide levikust tulevikus liikuda personaalsema riskipõhise sõeluuringu suunas.

"Näiteks suunatakse alates 2025. aastast emakakaelavähi sõeluuringus HPV 16- või HPV 18-positiivse tulemusega naised otse kolposkoopilisele uuringule, sõltumata tsütoloogilise uuringu tulemusest," sõnas ta.

Uuringus hinnati lisaks veel HPV levimust sotsiaaldemograafiliste tunnuste lõikes. Suure riskiga HPV esines sagedamini madalama haridustasemega ja kindla partnerita naistel. Autorite hinnangul on sarnaseid seoseid kirjeldatud ka varasemates rahvusvahelistes uuringutes.

Autorid rõhutavad ka vajadust laborimetoodika paremaks ühtlustamiseks, sest erinevad testimismeetodid võivad mõjutada HPV alatüüpide levimuse võrdlemist ajas. Registriandmete süsteemne kasutamine aitab nende sõnul teha senisest täpsemaid rahvatervishoiu otsuseid.

Eestis alustati ka HPV-vastase vaktsineerimisega 12–14-aastastele tüdrukutele 2018. aastal ning 2024. aastast laiendati seda nii tüdrukutele kui ka poistele vanuses 12–18 aastat.

Uuring hõlmas 37 537 naist vanuses 30–65 aastat, kes osalesid Eestis emakakaelavähi sõeluuringus ajavahemikus 1. jaanuarist 2021 kuni 31. jaanuarini 2022 ning kellel oli vähi sõeluuringute registris olemas HPV-uuringu tulemus.