Üleeuroopaline rinnavähiuuring, milles teadlased analüüsisid haigestumust diagnoosimise staadiumi ja vanuse järgi, näitas, et rinnavähi diagnooside sagenemine on seotud eeskätt väga varases staadiumis avastatud kasvajate arvu suurenemisega. Teisisõnu avastatakse rinnavähki üha sagedamini juba haiguse varases faasis. Samal ajal on vähenenud kaugelearenenud kasvajate esinemine ning märgatavalt on langenud ka rinnavähisuremus.

Tervise Arengu Instituudi teadusdirektor ja epidemioloog Kaire Innos, kes oli uuringu üks autoritest, selgitas, et selline trend on kooskõlas rinnavähi sõeluuringu eesmärgiga.

"Sõeluuringu mõte on leida kasvaja võimalikult varakult, mil ravitulemused on paremad ja haiguse prognoos soodsam. Kui varases staadiumis diagnooside arv suureneb ja hilisstaadiumis haigusjuhte jääb vähemaks, viitab see sõeluuringu positiivsele mõjule," ütles Innos.

Samas ilmnes uuringust, et riikide vahel on märkimisväärseid erinevusi, mida saab seostada sõeluuringute erineva korralduse ja mõjuga.

Ebavõrdsus vähisuremuses püsib

Tervise Arengu Instituudi teadlased viisid ühtlasi läbi rahvusvahelise uuringu, mis käsitles  emakakaelavähi suremust sõeluuringu kontekstis. Kui rinnavähiuuring osutab sõeluuringu võimalikule mõjule varajases avastamises ja suremuse vähenemises, siis emakakaelavähi uuring näitab, et ennetuse kasu ei pruugi eri ühiskonnarühmadeni jõuda võrdselt.

Balti riikide ja Soome võrdlusuuring keskendus emakakaelavähi suremusele ja selle seostele haridusliku ebavõrdsusega. Uuringu tulemuste järgi oli emakakaelavähi suremus Balti riikides viis kuni üheksa korda kõrgem kui Soomes, kus organiseeritud sõeluuringuga alustati juba 1960. aastatel.

Perioodide 2000–2007 ja 2008–2015 võrdluses vähenes absoluutne ebavõrdsus emakakaelavähi suremuses 30–49-aastaste naistel kõigis riikides peale Läti. Samas suurenes 50–64-aastaste naiste hulgas ebavõrdsus kõigis Baltimaades.

See tähendab, et nooremate naiste seas hakkas vahe erineva haridustasemega naiste suremuses emakakaelavähki vähenema, mis võib viidata sõeluuringu paremale kättesaadavusele ja mõjule. Vanemate naiste hulgas aga suremuse erinevused sõltuvalt haridustasemest hoopis suurenesid, mis viitab, et vähiennetuse kasu ei ole jõudnud kõigi rühmadeni võrdselt.

Innose sõnul osutavad tulemused sellele, et sõeluuringu edukust ei saa hinnata ainult vähisuremuse või osalemisnäitajate põhjal. "Sama oluline on vaadata, kas sõeluuring aitab vähendada ka ühiskonnarühmade vahelisi erinevusi. Kui osa naisi saab varajasest avastamisest selgelt rohkem kasu kui teised, siis tähendab see, et ennetuse potentsiaal ei ole veel täielikult rakendunud," selgitas ta.

Teadlaste hinnangul kinnitavad mõlemad uuringud, et organiseeritud sõeluuringud võivad aidata vähendada vähisuremust ja parandada ravitulemusi, kuid nende mõju sõltub nii osalemisest kui ka tervisesüsteemi korraldusest.

Innos rõhutas, et rahvastikupõhised uuringud aitavad ennetusmeetmete tegelikku mõju paremini mõista. "Andmetel põhinev teadmine võimaldab kujundada ennetusprogramme nii, et need toetaksid võimalikult tõhusalt kogu elanikkonna tervist," ütles ta.

Ta lisas, et sõeluuringute järgmine suur proovikivi ei ole üksnes programmide hoidmine, vaid nende parem jõudmine rühmadeni, kes on ennetusest seni vähem kasu saanud. "Peame selleks leidma uusi ja sihipärasemaid viise," lausus Innos.