Värske analüüs ligi 18 400 artiklist neljast avatud juurdepääsuga väljaandest näitab, et kui retsensendi tööle viidatakse, on ta suurema tõenäosusega valmis käsikirja heaks kiitma.

Uuringu viis läbi Queenslandi Tehnoloogiaülikooli teadlane Adrian Barnett, kes uurib eelretsenseerimise protsessi. Tema sõnul on autorid sageli tunnistanud, et lisasid viiteid ainult retsensendi palvel. Mõnikord on see õigustatud, kuid liigne või põhjendamatu nõudmine muudab retsenseerimise pigem tehinguliseks. Viited suurendavad teadlase h-indeksit, mis on teadustöö mõju mõõdik.

Ungari riikliku ülikooli teadlane Balazs Aczel märkis, et retsensentide viitenõudeid on varemgi uuritud, kuid seekordne analüüs on mahult ja detailsuselt uus. Tema sõnul on praktika uurimise peamiseks takistuseks kirjastajate napp andmejagamine.

Analüüsis vaadeldi 37 000 retsensiooni, kus vähemalt kaks inimest hindasid iga artiklit. Selgus, et ligi 5000 artiklit viitas mõnele retsensendile ning umbes 2300 korral palus retsensent otseselt oma tööle viidata. Kui retsensendi palve täideti, kiitis ta artikli heaks 92 protsendil juhtudest, samas kui viitamata jätmisel piirdus see näitaja 76 protsendiga.

Analüüsi autor märkis, et viitenõudeid esitanud retsensendid kasutasid kommentaarides sagedamini sõnu nagu peab või palun, mis võib viidata survestamisele. Autoritele võib tunduda lihtsaim tee retsensendi palve täitmine, sest tagasi lükatud artiklit hindab suure tõenäosusega sama retsensent ka järgmisel korral. Samas rõhutavad teised teadlased, et alati ei saa seda pidada sundimiseks, sest viited võivad olla ka sisuliselt vajalikud.

Uuringu autor pakub lahendusena, et retsensendid võiksid alati põhjendada, miks nad soovitavad oma töödele viidata. Samuti võiks algoritm märgistada sellised soovitused toimetajatele, kes hindaksid, kas need on asjakohased.

Uuringu esmaversioon avaldati sel kuul, aga töö ootab veel eelretsenseerimist.