Viimane aastakümme on toonud teadusmaastikule mitmeid uudseid distsipliine. Paljudele tuttava digihumanitaaria kõrvale on nüüd jõudsalt sirgumas biomolekulaarhumanitaaria. Uus suund vaatleb inimolemusega seotud kultuurilisi ja materiaalseid ilminguid biomolekulide prisma kaudu.

Traditsiooniliselt on loodusteadused ning humanitaaria toimetanud teineteisest lahus. Ajaloolased on uurinud tekste ja ainelist kultuuri, samal ajal kui keemikud ning bioloogid on keskendunud rakkudele. Ühiskonna areng nõuab aga üha sagedamini nende kahe valdkonna jõudude ühendamist.

Tugeva tõuke valdkondade lõimumisele andis oomika-meetodite võidukäik. DNA ja valkude analüüsi tehnoloogiline areng võimaldanud teadlastel esitada mineviku kohta täiesti uusi küsimusi. Nende arengute tuules on sündinud terved uued uurimissuunad, nagu biomolekulaarne arheoloogia, bioeetika ning biolingvistika.

"Oma ettekandes kaardistan neid küsimusi biomolekulaararheoloogina," sõnas Ester Oras. Teadlane kutsub kuulajaid kaasa mõtlema, millised võiksid olla humanitaaria positsioonid alanud sajandi laiemas teadusmaailmas.

Teadussuundade põimumist väärtustavad tänapäeval nii teadusasutused, rahastajad kui ka avalikkus. Ometi kaasnevad uute distsipliinide loomisega praktilised katsumused. Uurijad peavad leidma viisi, kuidas ületada olemuselt erinevate teadusmaailmade piire. "Kas meil on oht jääda kahe maailma piirile kinni või riskime piire lõhkudes oma teadusidentiteedi kaotamisega?" küsis Oras. Professor analüüsib tekkinud kitsaskohti oma igapäevase laboritöö kogemusele toetudes.

Põimunud teadussuunad

Ester Oras toimetab igapäevaselt nii Tartu Ülikooli keemia instituudis kui ka ajaloo ja arheoloogia instituudis. Ta uurib mineviku inimeste toitumist, tervist ning rännet. Selleks kasutab teadlane iidsete luude ja hammaste keemilise koostise analüüsi.

Mineviku toitumise uurimisel pööratakse arheoloogias üha enam tähelepanu stabiilsete isotoopide analüüsile. Luudes ladestunud süsiniku ja lämmastiku isotoobid paljastavad, kas iidsed inimesed sõid peamiselt taimset toitu, liha või hoopis mereande. Samuti võimaldab hambaemaili strontsiumi isotoopide uurimine kaardistada inimeste liikumisteid. Saadud andmed näitavad, kas indiviid kasvas üles samas piirkonnas, kuhu ta hiljem maeti.

Keraamikakildudele ladestunud toidujääkidest eraldatud lipiidid annavad vihjeid muistsete toiduvalmistamise viiside kohta. Uurijad saavad kindlaks teha, kas savipotis keedeti kunagi piima, kala või taimi. Tekkiv teadmine täiendab oluliselt klassikalist arheoloogiat, kus muinasesemete otstarbe kohta tegid eksperdid järeldusi sageli vaid esemete kuju ja leiukonteksti põhjal.

Samas nõuab tehnoloogiline detailsus teadlastelt täiesti uusi oskusi. Arheoloogid peavad tundma biokeemia aluseid, keemikud aga mõistma leiu kultuurilist ja ajaloolist tausta. Just säärane ootuste ristumine tekitabki pingeid, sest ühelt poolt eeldatakse spetsialiseerumist, teisalt nõuab nüüdisaegne teadus laiahaardelisust.

Nende väljakutsete lahendamiseks loodi professori juhtimisel Baltikumis esimene distsipliiniülene Archemy labor. Säärased uurimiskeskused võimaldavad ühendada arheoloogilise leiumaterjali kõrgtehnoloogilise analüüsiga. Varem pidid Eesti spetsialistid saatma sarnaseid proove tihti välismaa laboritesse. Nüüd teevad kohalikud eksperdid keerulisi analüüse Eestis, mis kiirendab teadustöö tempot.

Oras on varasemalt kogunud teadustöökogemust Suurbritannias, Hollandis, Rootsis ja Taanis. Rahvusvaheline taust on andnud talle avarama pildi maailma tippteaduse toimimisest. Praegu vastutab ta Euroopa Komisjoni Euroopa Teadusnõukogu (ERC) stardigrandi FoodID täitmise eest.

Lisaks teadus- ja õppetööle panustab Oras aktiivselt valdkondadeülese koostöö propageerimisse. Ta osaleb võrdse kohtlemise ning soolise võrdõiguslikkuse teemalistes debattides. Sünergiateaduste edukaks toimimiseks peavad teadlaste hinnangul muutuma ka laiemad akadeemilised struktuurid.

Otseülekannet suunab moderaator Tõnno Jonuks.