Rahvusvahelistel bioloogiakonverentsidel tehtud naljadest ei suuda töö põhjal suurem osa publikut valjult naerma ajada. Samas näitas uuring, et isegi tagasihoidlik muie aitab väsinud kuulajate tähelepanu köita, vahendab Nature News.

Autorid analüüsisid 14 rahvusvahelisel bioloogiakonverentsil peetud 531 ettekannet. Töörühm pani kirja 870 huumorikatset ja hindas nende edukust. 

Ligi 40 protsenti töörühma analüüsitud ettekannetest olid täiesti huumorivaesed. Kuigi tõsiseks jäävat stiili korral pole põhjust ka ebaõnnestunud nalja tõttu piinlikkust tunda, kasvab sellega risk publikut sõna otseses mõttes uinutada.

Uuringu põhjal olid vaid üheksa protsenti naljadest menukad ja panid kogu saali südamest naerma. Enamik ehk 67 protsenti huumorikatsetest teenisid välja vaid viisaka muige või suisa vaikuse.

Meeste ja emakeelsete kõnelejate eelis

Teadusmaailma kirjutamata reeglid peavad liigset kergemeelsust sageli ebaprofessionaalseks. Seetõttu kardavad paljud teadlased nalja teha ega pane oma ettekande köitvusele erilist rõhku. Uuringu kaasautori Victoria Stouti sõnul ei pea teadlased oskust nalja visata tingimata oluliseks oskuseks. Küll aga võiksid nad seda Stouti hinnangul väärtustada, sest avatum olek soodustab koostööd ja muudab ettekande meeldejäävamaks.

Kõige sagedamini, ligi 42 protsendil juhtudest, tegid esinejad nalja ootamatute olukordade üle. Sageli heideti nalja tehniliste tõrgete üle slaidiprogrammis või torgati heatahtlikult esineja enda närvilisuse pihta. Stouti sõnul näitab selline situatsioonikoomika inimlikkust ja aitab isegi ebaõnnestumise korral ruumis pinget maandada.

Umbes 18 protsenti naljadest viitasid teadlaste ühistele kogemustele, näiteks äpardustele välitöödel. Popkultuurile vihjati vaid ligi kuuel protsendil juhtudest. Esinejad paigutasid oma naljad enamasti ettekande algusesse ja lõppu. Keset ettekannet tehtud naljadega oli võimalik aga väga sageli tähelepanu tagasi võita. Ilmnes, et pärast keerulist tehnilist sisu aitab hästi ajastatud nali kuulajatel uuesti keskenduda ja väsimust peletada.

Naljade ajastus järgis sama rada nii meeste ja naiste kui ka emakeelsete ja võõrkeelsete kõnelejate ettekannetes. Küll aga eristusid üliõpilased kogenud teadlastest. Tudengid tegid ettekande alguses märgatavalt vähem nalja ja jätsid huumori pigem ettekande lõppu. Uurijad järeldasid, et noortel teadlastel kulub esinemispalaviku seljatamiseks lihtsalt rohkem aega.

Uuringus tuli esile selge lõhe selles, kes julgeb teaduslaval nalja teha. Meessoost esinejad tegid ühe ettekande kohta keskmiselt 0,35 nalja rohkem kui naised. Mehed ja inglise keelt emakeelena kõnelevad teadlased suutsid kuulajad muigama panna kümme protsenti suurema tõenäosusega kui nende kolleegid. Teadlase karjääriaste ei mõjutanud sealjuures tehtud naljade arvu ega isegi nende tegelikku edukust.

Nalja tasub ikka teha

Uuringu tulemused viitavad, et naised ja inglise keelt võõrkeelena kõnelevad teadlased tunnevad oma tõsiseltvõetavuse pärast suuremat hirmu. Töörühm nentis, et nende uuringul on samas teatavad piirangud. Näiteks ei saanud vaatlejad mõõta esineja karismat ega ruumi akustikat. Samuti määrasid nad esinejate soo vaid visuaalsete tunnuste põhjal, mis ei pruugi olla alati täpne.

Hoolimata võimalusest saada leide vastuvõtu osaliseks julgustavad autorid teadlasi huumorit kasutama. Hea nali aitab publiku südame võita ja leevendada ka teadlaste endi ebakindlust. Uuringuga mitte seotud teaduskommunikatsiooni eksperdi Taylor Soderborgi sõnul on konverentsidel hoolimata huvitavast sisust sageli raske ärkvel püsida: siin saabki huumor olukorda täielikult muuta. 

Teadustöö avaldati ajakirjas Proceedings of the Royal Society B.