Jaht osakestele

Keskuse fookus on rõhutatult alusteaduste edendamisel, eeskätt füüsikal. Eesmärk on lihtne – saada teada, millest maailm koosneb ja kuidas see töötab.„Otsimine käib valdavalt nii, et oled arvuti taga, sul on hästi palju andmeid ja siis mõtled sa välja kavalaid algoritme, kuidas need osakesed või protsessid, mida sa uurid, välja valida, et neid uurida,“ tutvustas saates „Osoon“ oma tööd Zürichi tehnikaülikooli doktorant Joosep Pata.

Üheks olulisemaks teadustaristuks on kiirendi, mille sees liiguvad väikesed aatomiosakesed - kvarkide kogumid ehk hadronid. Osakeste torus hoidmiseks ja kiirendamiseks kasutatakse ülijahutatud elektromagneteid. Osakeste kimpude kokkupõrkel vallanduvast energiast tekivad uued osakesed, mille registreerimisel tulevad appi spetsiaalsed detektorid. „See on nagu väikene mikroskoop meie maailma sügavusse või väga varajasse universumisse,“ märkis Pata.

Kokkupõrgete käigus tekkivad tohutud andmemahud hajutatakse laiali üle kogu maailma, kindlustamaks nende säilimine õnnetuste puhuks ja tegevuste jagamiseks eri riikide vahel. Üks rahvusvahelise taristu moodustavast arvutuskeskustest asub Tallinnas Mustamäel keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis.

Pilvede hingeelu

Kuid lisaks nähtava maailma koostisosadele uuritakse Cernis ka näiteks pilvi ja atmosfäärinähtusi. Seejuures võiks appi tulla ka eestlaste ekspertiis. „Eesti ja Tartu ülikooli teadlased on kõige pädevamad ioonide mõõtmisel pilvekambris. CLOUD eksperimendi eesmärk on uurida ioonide mõju pilvkattele ja kliimamuutustele,“ märkis CLOUD eksperimendi juht Jasper Kirkby.

Atmosfääris toimuvaid protsesse mõjutavad juba väga väikesed osakesed juba suhteliselt madala kontsentratsiooni korral. Nende parem mõistmine nõuab seeläbi äärmiselt hästi kontrollitud tingimusi. „Kui atmosfääris midagi muutub, siis ei tea me kunagi päris täpselt, miks. Seepärast loomegi laboris isoleeritud keskkonna, me teame täpselt, mis pilvekambris on. Tehiskeskkond on väga stabiilne ja kui me seal midagi muudame, näeme täpselt, kuidas ja mida see muutus endaga kaasa toob,“ selgitas Kirkby.

Kondensatsioonituumadena käituvaid aerosoole paiskavad õhku ka inimesed. „Antud hetkel ongi protsessid, mis pilvedes aset leiavad, suurim kaardistamata ala kliimamuutuste uurimisel. Me mõistame, et inimtegevus on tõstnud CO2 taset atmosfääris. /.../ Teame, et inimtegevus suurendab õhureostust, eriti vääveldioksiidiga ja sellega tekitame juurde uusi pilvekesi. Seega inimtegevus ühelt poolt soojendab planeeti CO2-ga, kuid samal ajal jahutab seda, tekitades uusi pilvi,“ lisas kliimafüüsik.