Disainer ja Eesti Kunstiakadeemia külalislektor Mari Uibo kaitses kevadel magistritöö, kus uuris juuksekarvade kasutusvõimalusi sisearhitektuuris. Idee sai alguse tema varasemast ametist: Uibo töötas üle 15 aasta juuksurina. "Ühel hetkel vaatasin pärast juukselõikust põrandale ja mõtlesin, miks ma seda materjali ei kasuta," meenutas ta.

Juuksed kogutakse tavaliselt kokku ja visatakse prügisse, Eestis liigitatakse need olmejäätmete hulka. See tähendab, et need suunatakse põletusse või ladestatakse prügimäele. Ometi on juuksed tugev ja vastupidav looduslik materjal. "Neil on suur tõmbetugevus ja elastsus ning see materjal ei lähe kergesti katki. Juuksed võivad kanda palju raskust, näiteks peatäie juuste külge võiks riputada paar elevanti," kirjeldas Uibo.

Kuigi teoreetiliselt suudaks kanda peatäiest juustest punutud köis isegi kümne tonni suurust raskust, on seda praktikas raske saavutada. Mõni karv on paratamatult suurema pinge all, mistõttu annab see kiiremini järele. See omakorda viib doominoefektini. Koormus jaguneb ülejäänud karvade vahel ümber, mis omakorda paneb järgmise karva katkema, ja nii edasi, kuni köis täielikult puruneb

Kõhe teema

Oma magistritöö tarvis uuris Mari Uibo ka erinevaid juuste kohta käivaid uskumusi siinses kultuuriruumis. "Meie esiisadel-emadel oli kombeks enda juuksed üles korjata, sest neid ei tohtinud kellelegi jätta, vaid põletati ära või anti kallimale," tõi ta näite.

Tänapäeval tekitab mõte juustest valmistatud sisustustekstiilist inimestes sageli kõhedust. Uibo rääkis, kuidas näiteks parukaid või juuksepikendusi on loogiline kellegi teise juustest teha ning nende kandmine ei tekita inimestes õõva. Samas suhtuvad inimesed tema sõnul imelikult, kui kuulevad, et toolikate on tehtud juustest. "On huvitav, et lambavill tundub loomulik, aga inimese vill paneb õlgu võdistama," sõnas ta.

Ometi leiab mujalt maailmast juuste väärindamisest mitmeid näiteid. Rootsis segati sõja ajal juukseid villaga, et kududa sõduritele kampsuneid. Tänapäeval tegutseb San Franciscos organisatsioon Matter of Trust, mis kogub juukseid ja vildib neist matte naftareostuse likvideerimiseks. Organisatsiooni lähim viltimiskeskus asub Soomes.

Uibo katsetas magistritöö jaoks erinevaid tekstiilitehnikaid: nõel- ja märgviltimist, masinkudumist ja lõnga ketramist. "Juustest köis on nii tugev, et Jaapanis on sellega ehitatud isegi templeid," märkis ta.

Eestis tekib Uibo arvutuste järgi tunnis ligi 24,5 kilogrammi juuksejäätmeid. Pikemad juuksed, alates 30 sentimeetrist, lähevad enamasti parukate valmistamiseks, kuid lõviosa lühemaid juukseid jääb kasutamata. Neid võiks näiteks lisada tsemendi või savisegusse, et parandada materjali omadusi.

"Praegu vajame veel teadvustamist ja harjumist, et juuksed ei ole lihtsalt prügi," ütles Uibo. Tema hinnangul võiks Eestis alustada kunstiprojektidest, mis aitaksid inimestel materjali võimalustega kohaneda. "See materjal on meie ümber olemas, me lihtsalt ei näe selles potentsiaali. Mina näen," ütles Uibo.