Noortepoliitikas nimetatakse NEET-olukorras noorteks neid 15–29-aastaseid, kes ei õpi ega tööta. Lühend tuleb inglise keelest: not in education, employment or training. Juba 30 aastat noortevaldkonnas tegutsenud Heidi Paaborti viis doktoriõppesse töökogemus: "Tajusin noori toetades pidevalt erinevaid koostööbarjääre. Ma küll teadsin, kuidas ma sooviksin noori toetada, kuid see polnud alati võimalik. Õpingute käigus olen nüüd aga ise jõudnud ministeeriumi, mis saab aidata neid lahendusi leida."

Paaborti sõnul on tegu aina süveneva probleemiga. Statistika näitab, et Eestis ei osale tööturul või hariduses ligi 23 000 noort ehk 11 protsenti kogu vanuserühmast. "Kui 2010. aasta majanduskriisi ajal hakkas NEET-olukorras noorte arv tõusma, siis hiljem on seda mõjutanud koroonakriis ja nüüd ka sõjakollete tõttu Eestisse jõudnud noored," selgitas Paabort.

Aprilli keskel kaitses Paabort Tartu Ülikoolis enda doktoritöö, milles pakkus lahendusi, kuidas NEET-olukorras noorte toetamise süsteemi paremaks muuta. Doktoritöö koondab viit erinevat uuringut, mis käsitlesid spetsialistide vaadet, Euroopa lähenemisi, poliitilisi valikuid ning eraldi uuris Paabort kaasuurijatega ka noorte endi tunnetust.

"See andis teadmise, et praegu võetakse seda sihtrühma liiga homogeenselt – justkui oleksid kõik ühesugused. Tegelikult on oluline see, milline on näiteks noore lähivõrgustik, elusituatsioon, toimetulek, vajadused ja piirkonna kohalikud võimalused," selgitas Paabort. Tema sõnul ei ole noore toetamine enam mõistetav haridus- ja tööturupoliitika küsimusena, vaid nõuab valdkondadeülest lähenemist ja koordineerimist. Viis, kuidas noortepoliitikaid luuakse, mõjutab otseselt seda, kas noor jõuab vajaliku toeni, kas ta võtab selle vastu ning kas see on tema jaoks mõjus. Sama lähenemine ei ole enam kõigi jaoks piisav. 

Uus lähenemine

Paabort kirjeldas töös uut nn toeõigluse mudelit, mis pakub struktuurset juhendit selleks, kuidas noori mõjusamalt toetada. Mudelis tunnistatakse, et iga noore elukäik, väljakutsed ja tugevused võivad olla ainulaadsed ja seetõttu tuleb luua kohandatud lähenemisi. "Seega ei pakuta kõikidele sama tuge, vaid pigem keskendutakse tingimuste loomisele, mis võimaldavad eri olukordades olevatel noortel saada just temale sobivaimat abi."

Teadlase sõnul on mudeli kohaselt kõige olulisem kaasata noori võrdsete partneritena. "Noor pole lihtsalt osaleja, vaid oma elu ekspert, kes annab sisendi, mida ta vajab. Noorte kaasatus on eeltingimus, et mõista paremini noore ümber olevat tegelikkust," selgitas Paabort. Tema sõnul ei vaja noored teenuseid, vaid eelkõige inimesi, kes neisse usuvad.

Paaborti sõnul tuleb ümber hinnata ametkondade edumõõdikud. "Mudel muudab ka arusaama tõhususest – see pole ainult küsimus, mitu noort jõudis haridusse, vaid kas noor on valmis pikas perspektiivis edasi liikuma ja kas tema heaolu on tõusnud. Noore valmisoleku kujunemist tuleb näha pikaajaliste tulemuste eeltingimusena," sõnas Paabort.

Uue mudeli kohaselt võib tulemuslikkuse näitaja olla hoopis noore eneseteostus laiemalt, mis ei pruugi alati tähendada avatud tööturule või haridusse jõudmist. Näiteks erivajadustega noorte puhul ei pruugi avatud tööturul tegutsemine võimalik olla, kuid ka nemad soovivad end teostada ja selleks vajalikku tuge saada. "See on laiem raamistiku ja mõtteviisi muutus," lisas Paabort.

Täpsem mõiste

Paabort annab doktoritöös soovituse loobuda iganenud terminoloogiast. "Praegune lähenemine on liiga majanduskeskne ja rõhutab puudujääki: seda, kes noor ei ole, mitte seda, kes ta on. See on sildistav ja stigmatiseeriv. Noored tunnevad, et nad on ühiskonna silmis justkui läbi kukkunud ja see mõjutab seda, kas nad üldse märkavad abi ja võtavad seda vastu," selgitas ta.

NEET-mõiste alternatiivina pakub Paabort lühendi YET (young person in education or employment transition), mis viitab noortele hariduslikes ja tööelulistes üleminekutes. "Uus mõiste aitab mõista, et noore olukord on ajas muutuv. See pole staatiline kategooria, vaid arenguline liikumine. Peame toetamist nägema arenguprotsessina, mitte lihtsalt kiire tagasisuunamisena süsteemi. Nii on tulemus püsivam," sõnas töö autor.

Praktikuna tegutsev Paabort usub, et uut lähenemist õnnestub noortepoliitikas edukalt juurutada. "Oleme selle mudeli juba noortegarantii tugisüsteemina praktikasse viinud. Rohkem kui kaks aastat on suurem osa kohalikest omavalitsustest selle lähenemisega seotud olnud ja tagasiside on olnud väga positiivne," selgitas ta. Siinkohal on oluline, et kogu avalik sektor julgeks katsetada, õppida ja muutuda.

"Noorte toetamine on valdkondadeülene – üksinda ei saa siin midagi teha. Seega lisab minu töö tänasesse teadmisse olulise arusaama, et noorte toetamise edukus sõltub pigem süsteemide võimest kohaneda noorte tegelike eluteega, mitte vastupidi. Selline muutus eeldab aga uute põhimõtete juurutamist poliitikakujundamises," tõdes Paabort.

Heidi Paabort kaitses doktoritöö "Toeõigluse mudel avaliku sektori poliitikate kujundamiseks töötamisel noortega, kes on haridus- ja tööalastes üleminekutes" Tartu Ülikoolis 14. aprillil. Väitekirja juhendasid kaasprofessor Mai Beilmann ja dr Dagmar Narusson, oponeeris dr Francisco Simoes Lissaboni Ülikooli Instituudist.