Eestlaste leidlikkust anda vanadele asjadele uus kasutusviis on sageli peetud lause iseloomujooneks või "kaasasündinud insenerigeeniks". Parandamisoskused ei tekkinud aga tühjale kohale, vaid on aastakümnete pikkuse sotsiaalse kohanemise vili, leiab Eesti Rahva Muuseumi teadur Tenno Teidearu. Mõistmaks, kuidas praegusaja isetegemise kultuurist sai teadlik keskkonnahoidlik valik, tuleb vaadata aega, mil parandustöö oli igapäevase toimetuleku vältimatu eeltingimus.

ENSV ja parandusühiskond

Möödunud sajandi teises pooles kasvasid Eesti elanikud üles omapärases materiaalses keskkonnas. Etnoloogid ja sotsioloogid kutsuvad tollasest riigikorrast tingitud olukorda sageli parandusühiskonnaks, milles säilisid traditsioonilised tarbimisviisid nagu näiteks parandamine, taaskasutus ja isetegemine. Poodides valitses krooniline tarbekaupade puudus, mistõttu pidid inimesed iga kättesaadavat ressurssi kiivalt hoidma ja seda lõpuni kasutama.

Olude sunnil parandati ja valmistati asju ise paljudes majapidamistes. Emad nõelusid rõivaid ja isad putitasid tõrkuvat kodutehnikat. Sedasi anti teadmisi ja käsitööoskusi järeltulevatele põlvedele edasi koduses keskkonnas.

Koduste õppetundide kõrval turgutas Nõukogude võim säästlikku käitumist ka ametlikult. Valitsus jagas ajakirjanduse vahendusel juhiseid ja hoidis ülal üleliidulist teenustevõrgustikku. Tehastest tulnud asjade kehv kvaliteet sundis inimesi pidevalt kruvikeeraja järele haarama nagu tihti oli vaja kohendada ka poest ostetud valmisrõivad. 

Sisseharjunud eluspüsimisstrateegiad ei kadunud kuhugi ka riigikorra vahetudes. Teidearu kinnitusel lappisid elanikud vanu esemeid hoogsalt edasi läbi 1990. aastate. Läänelik tarbimisühiskond saabus Eestisse alles uue aastatuhande alguses, mil suuremale osale ühiskonnast muutusid kättesaadavaks lääne kaubad.

Kultuurimälu ja põlvkondade kogemused

Selleks, et mõista parandamiskultuuri muutumist ajas, uuris Tenno Teidearu Eesti elanike argikogemusi. Etnoloogi teadustöö tugines muuseumi korrespondentide võrgustiku kahele kogumisvõistlusele, kuhu saatis oma meenutused 160 inimest. Arhiivi laekus kokku 600 lehekülge teksti ja 800 fotot. Uurija täiendas algmaterjali intervjuude ja etnograafiliste välitöödega.

Rikkalikust materjalist koorus välja selge piir erinevate põlvkondade vahel. Möödunud sajandi keskpaigas sündinud korrespondentide lugudes peegeldub tugev seos toonase sotsiaalse ja materiaalse keskkonnaga. Nende inimeste jaoks on asjade eluea pikendamine perekondlik traditsioon, kus vanaisad putitasid tehnikat ja vanaemad nõelusid riideid. Säärane praktika näib vanemale põlvkonnale seniajani loomuliku eluviisina.

Põlvest põlve edasi antud oskused moodustavad olulise osa eestlaste kultuurimälust. Teadlased defineerivad seda kui tõlgendussüsteemi, mis hoiab minevikku elus nii oleviku kui ka tuleviku tarbeks. ERMi kogutud lugude põhjal tõlgendavad inimesed parandamist positiivse pärandina, mis loob identiteeti ja ühendab nii vanemat põlvkonda kui ka sarnaselt mõtlevaid inimesi.

Aastakümnetega juurdunud arusaamad põrkuvad sageli aga tänapäeva noorte hoiakutega. Näiteks kirjeldas üks uurimuses osalenud ema, kuidas ta nõelus teismelise tütre sokke, aga laps pidas tegevust odavale kiirmoele viidates mõttetuks. Sellest hoolimata jätkas naine oma tööd meelega lapse silme all. Ema lootis isikliku eeskujuga mõjutada tütre hoiakuid ja panna teda oma tarbimisharjumuste üle järele mõtlema.

Argine sokiparandus saab seeläbi palju avarama tähenduse. Üksikus tegevuses väljendub kriitika lakkamatule tarbimisele ja ühtlasi usk ökoloogiliselt kestlikkumasse maailma. "Sellistest lugudest tuleb selgelt esile, kuidas parandamises väljendub ühelt poolt kriitika masstarbimise suhtes ja teiselt poolt lootus, et seda tehes läheb maailm paremaks," nentis Teidearu.

Plaanitud vananemine ja tänapäev

Inimesed tõidki oma lugudes esile tänapäevase masstarbimise varjukülgi. Näiteks tegi neile muret uute seadmete ebamõistlikult lühike eluiga ja kehv parandatavus. Uuringus osalejad nentisid sageli, et katkiläinud kodumasinatele on varuosi raske leida ning professionaalsete meistrite teenused maksavad uue toote hinnaga võrreldes liiga palju.

Tarbijad näevad keerulise olukorra taga sihilikku majanduslikku ja industriaalse disaini strateegiat, mida uurijad nimetavad kavandatud vananemiseks. Tootjad loovad teadlikult kergesti purunevaid seadmeid ja ehitavad masinaid meelega nii keeruliseks, et neid oleks võimatu iseseisvalt lahti võtta. Nii vähendavad ettevõtted vanemate mudelite väärtust, ergutades ostjaid tehnikat kiiresti uuega asendama.

Kuna uued tooted on haprad, võrdlevad eestimaalased neid sageli möödunud kümnendite tehnikaga. Samas toodi Nõukogude-aegsete masinate peamise eelisena välja vastupidavust, arusaadavat ehitust ja varuosade kättesaadavust. "Kaupade materiaalsete omaduste kaudu kujundatakse tegelikult hinnanguid kapitalistlikule majandussüsteemile, milles me elame," selgitas Teidearu.

Kuna uued masinad on tehniliselt liiga keerulised, parandavad inimesed kodus pigem lihtsamaid asju. Uue elu saavad peamiselt riided, puidust mööbel ning muud ühest materjalist esemed. Edukalt hoitakse elus ka modulaarse ehitusega asju, näiteks jalgrattaid ja vanemaid autosid, mille purunenud osi saab eraldi välja vahetada. Lisaks mängib olulist rolli esemete sentimentaalne väärtus, mis innustab omanikke perekondlikult tähenduslikke asju iga hinna eest säilitama.

Ühiskondlik liikumine

Üksikute inimeste kodusest tegutsemisest on viimastel aastatel välja kasvanud laiem ühiskondlik liikumine. Seda veavad enamasti eest noorema põlvkonna aktivistid, disainerid ning käsitööspetsialistid või -teadlased. Üle kogu Eesti tegutsevad mitmed paranduskogukonnad ja avalikud töökojad. Regulaarsete ürituste ja ettevõtmistega astuvad nad teadlikult vastu masstarbimisele ja pakuvad elanikele kestlikumaid alternatiive.

Kuigi ise parandamist nähakse ühiskonnas positiivse jätkusuutliku tegevusena, takistab asjade kordategemist tihti hirm. Inimesed kardavad, et nad ei oska või lõhuvad seadme töö käigus hoopis ära. Seetõttu vajavad algajad oma esimeste sammude tegemisel julgustamist ja kogenenud meistrite tuge.

Sisemiste hirmude ületamiseks pakuvad turvalist keskkonda ühisüritused ja rahvusvahelisel eeskujul loodud paranduskohvikud. Näiteks aitavad Tartu Paranduskeldri meistrid või Viljandi parandusfestivali eestvedajad inimestel katkistele asjadele uuesti elu sisse puhuda. 

Praktiliste oskuste omandamise kõrval kannab ühistegevus laiemat ühiskondlikku ja filosoofilist sõnumit. Teidearu hinnangul peegeldab vanade esemete elushoidmine lootust luua jätkusuutlikum maailm. Selle aluseks on kestliku mõtteviisi sidumine traditsiooniliste käsitööoskustega. "Parandamist võibki näha vastupanuna nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil, näiteks paranduskogukondades," märkis teadlane.

Eesti eristub teistest siirderiikidest

Aktiivse kodanikuühiskonna toel eristub siinne kultuuriruum oluliselt mitmest teisest idaplokist vabanenud riigist. Eesti hoiakud sarnanevad üha enam Põhjamaadele, kus asjade eluea pikendamist peetakse noorte seas positiivseks keskkonnahoidlikuks valikuks. Teiste postsotsialistlike riikide kogemus näitab aga sotsiaalsetest muutustest hoolimata sageli hoopis vastupidist suundumust.

Teidearu toob näiteks uuringu, mis võrdles Taani ja Ukraina parandamiskultuure. Ukraina ühiskond seostab vanade esemete lappimist endiselt valdavalt vaesuse ning nõukogude-aegse defitsiidiga. Noored usuvad, et läänelikku vabadust ja moderniseerumist sümboliseerib võimalus osta pidevalt uusi asju, mistõttu on isetegemisel küljes pigem halb ja tagurlik maik.

Eesti on suutnud end taagast vähemalt osaliselt lahti rebida. Siinsete noorte seas on asjade parandamine pigem positiivse tähendusega, seostudes jätkusuutlikkuse ja ringmajandusega. Eesti parandusliikumine astub seeläbi ühte sammu üleilmsete trendidega. Teidearu sõnul on Eesti parandusliikumise eripära aga see, et mõned eestvedajad loovad teadlikult seose meie kultuurimälu ja käsitöötraditsioonidega. Seeläbi nähakse parandamist osana pärandist, mis on omakorda ressurss jätkusuutlikuma tuleviku loomisel.

Tarbijate õigusi ja säästlikku eluviisi püütakse üha enam toetada ka poliitilisel tasandil. Euroopa Parlament võttis 2024. aastal vastu parandamisõiguse direktiivi, mis kaitseb inimeste õigust asju parandada. Seadus peaks leevendama varuosade puudust ja tagama, et masinad oleksid parandatavad ka pärast garantiiaja lõppu. Kuigi tehnoloogiahiiud üritavad seadmete hooldamist muuta eksklusiivseks kaubaks ja turgu jätkuvalt valitseda, vastab kodanikuühiskond sellele järjest enam eritööriistade ja alternatiivsete varuosade pakkumisega.

Lõppkokkuvõttes aitavad vanad käsitööoskused ja vaimne kultuuripärand ökoloogilisi probleeme tõhusamalt leevendada. Nõukogude-aegne igapäevane ellujäämiskunst aitab nüüd luua kestlikku tulevikku. Teidearu üleskutse kõigile lugejatele kõlab nõnda: "Parimal juhul paranda ise, aga kui ei saa, ei oska või ei taha, lase kellelgi teisel asi korda teha. Uue ostmine võiks ikkagi olla viimane valik". 

Tenno Teidearu rääkis parandusliikumisest Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil. Ettekanne toetus tema artiklile "The Changing Meanings of Repair in the Post-Soviet Context: From Necessity to Resistance", mis ilmub peagi teadusajakirjas Journal of Ethnology and Folkloristics.