Mõtteid Peter Slezkine'ilt:

• Lääne poliitiline identiteet on ehitatud "vaba maailma" müüdile, millel puudub positiivne programm ja mis püsib elus vaid tänu konstrueeritud välisohule. Lõputu eksistentsiaalse ohu tsükkel on aga tänapäevaks ammendunud, sest uus põlvkond ei jaga enam vanu hirme ega triumfinostalgiat.
• Ühtset, tugeva kristliku ja intellektuaalse ankruga lääne tsivilisatsiooni pole enam olemas. Uue ja poliitiliselt kandva tsivilisatsioonilise raamistiku loomine tühjalt kohalt on äärmiselt küsitav.
• USA ambitsioon mängida globaalset politseinikku muutis selle kurnatud julgeolekuriigiks. Ameerika valijale on "vaba maailma" kaitsmise nimel peetav lõputu koletistejaht muutunud vastumeelseks ja liiga kalliks.
• Sõjalise hegemoonia ja kõigile julgeolekutagatiste jagamise asemel peaks USA tõmbuma Euroopast tagasi ning asendama NATO fookuse ühise Euroopa-Ameerika tehnoloogia- ja kaubandusblokiga. Julgeolek peab jääma Euroopa kohalikuks probleemiks.
• Lääs pole universaalne väärtussüsteem, vaid kitsas, USA-keskne ja hierarhiline huvirühm. Universaalsete väärtuste jutlustamise asemel tuleks tunnistada lääne bloki tegelikku, geopoliitilist piiratust.
• Lääne hirm monoliitse "autokraatliku telje" ees on ideoloogiline kark, mitte geopoliitiline reaalsus. Iganenud doominoteooria rakendamine sunnib USA-d pidevalt provotseerima oma vastaseid otse nende piiridel, küttes asjatult konflikte.

Te õppisite Columbia ülikoolis ajaloolaseks, mitte politoloogiks või sõjastrateegiks. Tartu Venemaa konverents kihas aga kindralitest ja kaitsepoliitika kujundajatest, kes vaatavad kriise enamasti läbi taktikalise prisma: relvasüsteemide, logistika ja rindejoonte mätta otsast. Millise eelise annab ideede ajaloo tundmine Lääne ja Venemaa-Hiina konflikti mõistmiseks ja mis on Teie silmis klassikaliste Lääne strateegide mõtlemise kõige ohtlikumad pimealad, mille ajaloolase pilk paljastab?

Peter Slezkine: Väga põnev on olla siin sõjaväelaste seas, kes lähenevad julgeolekuküsimustele hästi praktiliselt. Mul endal sellist kogemust pole, seega kuulan nende mõtteid alati huviga. Mõistagi keskenduvad nad plaane tehes kõige tõenäolisemale sõjalisele stsenaariumile, mis ei pruugi tegelikkuses olla ei kõige tõenäolisem ega ka kõige soovitavam areng. Selline süsteem soosib väga kindlate stsenaariumide ületähtsustamist ja sellel on tõsised poliitilised tagajärjed. Kogu Euroopa eliidile surutakse peale kindlat mõttemalli.

Näiteks räägitakse pidevalt Venemaa võimalikust sissetungist Balti riikidesse eesmärgiga panna proovile NATO 5. artikkel. On täiesti arusaadav, miks ohvitserid selliseid stsenaariume läbi mängivad. Euroopa tasandil peaksid juhid aga kaaluma rohkem erisuguseid võimalusi ja mõtlema kaugemale kitsalt sõjalisest mõõtmest. Oma ettekandes püüdsin pakkuda laiemat ajaloolase vaadet, sest on lausa hädavajalik teadvustada, kuidas tänapäeval iseenesestmõistetavana tunduvad kategooriad ajalooliselt kujunesid.

Minu kaaspaneelistid eeldasid laval lihtsalt, et pärast teist maailmasõda tekkinud ja kommunistliku bloki kokkuvarisemisel tugevamaks saanud integreeritud Euroopa on vältimatu ja igavene struktuur. Ajalooliselt vaadates on see anomaalia. Nagu ma laval ütlesin: Euroopa pole veel pidanud katsetama, kuidas saada hakkama ilma Ameerika kaitsevarjuta. Mis sellest integratsioonist siis saab? Pikemas plaanis muutuvad need küsimused teravamaks ja vastuseid neile ei tohiks võtta iseenesestmõistetavana.

Oma senises uurimistöös olete keskendunud peaasjalikult "vaba maailma" mõiste uurimisele. Näitate, kuidas USA defineeris selle külma sõja ajal puhtalt negatiivselt – lihtsalt kui kõike, mis on mittekommunistlik. Sellega rööviti läänelt aga kultuuriline tuum, mis asendati madalaima ühisnimetaja liberalismiga (lowest-common-denominator global liberalism). Kui Bideni administratsioon püüdis sama vastandust taaselustada "demokraatiad versus autokraatiad" võtmes, lükkas globaalne enamus selle suures osas tagasi. Kui see vana moraliseeriv narratiiv ei veena enam isegi USA valijaid, siis milline legitiimsuse raamistik peaks selle illusiooni asendama?

Peter Slezkine: Suurepärane küsimus, mis võtab mu väite kenasti kokku. "Vaba maailm" on alati olnud ebausutav konstruktsioon. Nagu ütlete, oli tegu negatiivse kontseptsiooniga, mis kattus mittekommunistliku maailmaga. Sel puudus igasugune positiivne sisu, ükskõik kui vaevaliselt Ameerika ametnikud seda ka luua ei püüdnud. Näiteks leiame lõputult memosid, kus nenditakse otse, et kommunistid võivad küll eksida, kuid neil on vähemalt selge sõnum, mida edastada, ja ka Lääs vajab midagi samalaadset.

Üks president teise järel kutsus üles looma positiivset "vaba maailma" ideoloogiat, kuid kõik need katsed ebaõnnestusid, sest see on definitsiooni järgi võimatu. Kui tahetakse ühendada mittekommunistlikku maailma, ei seo seda miski muu peale kommunismi puudumise. Seetõttu tuginetaksegi eeldusele välisest eksistentsiaalsest ohust, mida tuleb pidevalt alal hoida, nagu osutab ka selle konverentsi pealkiri ("Perpetual Conflict: Russia and the Struggle for European Security" toim.).

Eriolukorras on keeruline lõputult elada, ja just seetõttu joonistuvad välja tsüklid. Kui "vaba maailma" raamistik 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses esimest korda loodi, püsis see oma kõige jäigemas vormis vaid umbes 15 aastat. Juba 1960. aastate keskpaigas rõhutasid USA ametnikud seda vähem, sest kontseptsiooni seesmised pinged muutusid teravamaks. 

Dekoloniseerimise edenedes kuulutas järjest enam riike end mitteühinenuks, mis ei sobitunud aga lääne maailmapilti. Eeldati ju, et nad kuuluvad automaatselt mittekommunistlikku leeri ja on seeläbi vabad. Samal ajal lakkas üha enam eurooplasi uskumast, et Nõukogude Liit kujutab endast reaalset eksistentsiaalset ohtu. Kommunistlik blokk, mis pidi olema üks monoliitne orjade maailm, lõhenes, kui hiinlased ja sovietid omavahel tülli läksid.

Reagani ajal tulid neokonservatiivid tagasi võimule. Koos nendega kerkis taas esile ka "vaba maailma" mentaliteet – see hüpermoraalne vastandumine. Seejärel see jälle vaibus, naasis George W. Bushi ajal, taandus Obama ametiajal ja tuli Bideniga jõuliselt tagasi. Pärast seda, kui sellest sai Ameerika välispoliitika alus, on see loogika pidevalt pinna all hõõgunud. Just sõjalised liidud on need väga olulised struktuurid, mis seda elus hoiavad.

Ideoloogiliselt ja poliitiliselt suudab selline eriolukorraline mobiliseeritus kogu seda struktuuri kanda aga ainult piiratud aja, enne kui hoog jälle raugeb. Nüüd on see taas raugemas ja tundub, et seekord oleme tõesti tsükli lõpus. 

Üles on kasvanud uus põlvkond, kes on küll kogenud nn vabaduse nimel peetud ristiretki (freedom crusades), kuid kellel puudub mälestus teisest maailmasõjast või triumfaalne kommunistide alistamise nostalgia. Nende kogemus piirdub üleilmse terrorismivastase sõjaga, mida peeti samadel alustel ja mille tagajärjed olid katastroofilised. Alustavaid poliitikaid vormis just see kogemus ja nad ei taha seda korrata. Iraani puhul pooldavad sekkumist vanad neokonservatiivid. Täpselt samad inimesed propageerisid seda ka 2003. aastal. Nende aeg hakkab aga ümber saama.

Mis peaks tulema "vaba maailma" asemele? Loodan lihtsalt, et tegemist on millegi positiivsega. Ei saa ju jätkata sellise süsteemi juhtimist, mille eksistents põhineb puhtalt välisel ohul. See on millegi positiivse loomiseks täiesti tagurpidi loogika. Milline see uus kontseptsioon täpselt olema peaks, selles osas olen ma avatud erinevatele võimalustele. 

Näiteks praegune USA administratsioon on pakkunud välja mitmesuguseid positiivseid alternatiive. "Liberaalne kord" või "rahvusriik" on head variandid, sest need klapivad meie poliitilise süsteemiga, kus valitsuse ülesanne on esindada Ameerika rahvast. Teisalt jääb selline lähenemine siiski puudulikuks, sest see ei arvesta piisavalt Ameerika läbipõimitust ülejäänud maailmaga. USA on midagi palju enamat kui pelgalt rahvusriik.

Teine alternatiiv on "läänepoolkera" (Western hemisphere), kuid seegi pole ideaalne, kui see tähendab lihtsalt aeg-ajalt lõunanaabrite nüpeldamist.

"Lääne tsivilisatsioon" on ehk üks viis juba olemasoleva tuumikliidu ümberpakendamiseks, kuid ideoloogiliselt näib selle järele olevat väga vähe nõudlust. Ülikoolides lääne kaanonit ja kultuuri ju enam eriti ei õpetata, seega tuleks see uuesti luua, sest praegu lääne tsivilisatsiooni kui sellist tegelikult enam pole. Samuti on kristlus taandumas. Järgijaid jääb vähemaks ja ühtset kristlikku maailma pole enam olemas. Praeguseks on Aafrikas rohkem kristlasi kui Euroopas. Samuti leiavad üleskutsed luua impeerium järjest vähem kõlapinda.

Räägimegi siis natuke sellest kaanonist. Olete kirjutanud, et lääs on hüljanud oma tsivilisatsioonilise sisu, lammutades nn lääne kaanoni ja kaotades oma kristliku ankru. Samas on ajaloolased, nagu Samuel Moyn, välja toonud, et seesama kaanon, mida praegu taga igatsetakse, oli tegelikult puhtalt külma sõja aegsete mõtlejate üsna spetsiifiline intellektuaalne konstruktsioon. Selline, kust näiteks valgustusajastu emantsipatsiooniideed meelega välja jäeti. Kuidas kaitsete oma tsivilisatsioonilist raamistikku nende kriitikute eest, kes leiavad, et see on kõigest katse panna püsti järjekordne vigane või poolik kaanon?

Peter Slezkine: Ma ei ole otseselt lääne tsivilisatsiooni eestkõneleja ega fetišeeri ühtegi konkreetset lääne kaanonit. Neid luuakse ja kujundatakse ikka ning jälle ümber. Lääne tsivilisatsiooni ei saagi ilmselt kunagi täpselt piiritleda, kuid selle olemasolu eitamine on samuti tobe.

Meie geograafilises ruumis on pika ajaloo vältel elanud rahvad, keda on inspireerinud teatud kindlad ideoloogiad. Meil on juudi-kristlik pärand, aga ka klassikaline Kreeka ja Rooma kultuur, mille mõju on olnud tohutu. Need ideed ja nende juured on päriselt olulised. See ei tähenda muidugi, et oleks võimalik naasta mingisse algsesse ja puhtasse aega, mil "lääs oli tõeliselt lääs". Samas ei ole see konstruktsioon ka täielikult kunstlik, vaid tugineb siiski reaalsele ajaloole, kogemusele ja kultuurile.

Meil on olemas külma sõja aegne "liberaalne lääs", mis sündis teatud kindlates oludes. Samuti eksisteeris aga 20. sajandi alguse "lääs", mis vormiti Ameerika Ühendriikides. Just siis tõstis pead lääne kaanon, ülikoolides hakati lugema vastavaid kursusi ja levis uusklassitsistlik arhitektuur. USA hakkas end nägema Lääne tsivilisatsiooni ajaloolise arengu viimase vaatusena. Näiteks kaunistavad just seetõttu Columbia Ülikooli Butleri raamatukogu fassaadi uhked kreeka sambad ja suurte lääne mõtlejate nimed, alates Herodotosest, lõpetades 20. sajandi filosoofidega.

Kas praegu on võimalik luua mingi uus poliitiliselt kandev arusaam ühisest Lääne tsivilisatsioonist, mis aitaks transatlantilist blokki koos hoida? Mul pole aimugi. Seda traditsiooni on aktiivselt rünnatud ja see on õppekavadest suures osas välja tõrjutud. Seega on praegu materjali, mille pealt edasi töötada, väga vähe. Kui see ka mingil kujul tagasi ellu kutsutaks, peaks see võtma täiesti uue vormi ja pole üldse selge, kes sinna uude kaanonisse siis kuuluma hakkaksid.

Tõdete, et USA valija on väsinud kandmast impeeriumi ülalpidamisega kaasnevaid materiaalseid kulusid, ent ometi keskendute oma analüüsis ja järeldustes peamiselt ideede ajaloole ja "vaba maailma" müüdi hääbumisele. Samas on palju ka neid hääli, kelle hinnangul tuleneb praegune kriis puhtalt poliitökonoomiast. Miks peaks Lääne legitiimsuskriisi juuri otsima ideede ja identiteedi tasandilt, kui tegelik algpõhjus võib peituda lihtsalt selles, et üleilmastunud kapitalism ja energiaahelate ümbermängimine on muutnud keskmise inimese elu liiga kalliks ja see tõlgitakse valimistel häälte keelde?

Peter Slezkine: Lõppkokkuvõttes on asi majanduses, eks ole (It's the economy, stupid). Kuidas me selle materiaalse reaalsuseni jõudsime? See ei tekkinud mingite sõltumatute struktuursete jõudude toimel, vaid ikkagi poliitiliste otsuste tulemusena, mis lähtuvad ideoloogiatest ja nende kontseptuaalsetest raamistikest. Alternatiivajalugu on muidugi raske konstrueerida, kuid ma usun, et "vaba maailma" juhtimine on tegelikult olnud vägagi kallis ettevõtmine – isegi kallim, kui seda oleks olnud üks Briti stiilis impeerium.

Kuna USA võttis 20. sajandi keskel vastutuse seista kõikjal ja alati vastu mingile igavesele eksistentsiaalsele ohule, tuli matta tohutult ressursse selle alla, et hoida igasuguseid teisejärgulisi tegijaid rivis ja sundida neid "vaba maailma" juhte toetama. See nõudis meeletult poliitilist ja muud kapitali: alates sõdadest Koreas ja Vietnamis kuni tänapäevani välja.

Sellega kaasnevad tohutud kulud. Ühtlasi vormis see ümber kogu Ameerika süsteemi, muutes selle n-ö julgeolekuriigiks (national security state). Võib-olla on see iga suurriigi arengu loomulik staadium, aga see ei peaks ilmtingimata minema nii kaugele, nagu on juhtunud USAs.

See 80 aastat kestnud võitlus koletistega, kes lihtsalt peavad eksisteerima, et "vabal maailmal" oleks üldse mingi mõte, nõuab ressursse. Ameerika avalikkus on sellesse projekti suhtunud algusest peale pigem kahtlustavalt. Rudyard Kiplingut ei pidanud veenma selles, et impeeriumi rajamine Hindukuši mäestikku on üks suurepärane seiklus. Ameeriklastel aga puudus loomupärane tung minna võõrastele maadele lahinguid pidama. 

Selleks, et veenda neid sellist projekti ette ja teatud mõttes Briti impeeriumi pärandit üle võtma, tuli neile sisendada, et kaalul on nende endi vabadus kodumaal – et iga lahing on viimane ja otsustav katsumus. Ilma selle suure hirmuta ei võtaks ameeriklased sellist koormat kanda ja seda on selgelt näha ka nende valimiskäitumisest. Iga anti-interventsionalistlik kandidaat võidab küll valimised, kuid Washingtoni jõudes muudavad nad kurssi.

Ajakirjas Foreign Affairs pakute Te välja n-ö kojupöördumise strateegia (The Pivot Home). Leiate, et USA peaks loobuma Euroopa kaitskulude katmisest, viima oma maaväed siit välja ja taandama NATO 5. artikli pelgalt logistiliseks toeks. Me istume praegu siin Tartus, vaid lühikese autosõidu kaugusel Venemaa piirist. Siin kõlab selline jutt otsese eksistentsiaalse ohuna. Kuidas Te selgitaksite kohalikele inimestele, et Ameerika kohaoleku drastiline kahandamine ei süüta Moskvale mitte rohelist tuld, vaid teenib hoopis pikaajalise geopoliitilise tasakaalu huve?

Peter Slezkine: Esiteks on maailmas mõistagi palju riike, kes USA kaitset sooviksid. Nagu me aga just rääkisime, ei ole Ameerika ressursid piiramatud ja tegelikult puudub igasugune mõjuv põhjus jagada julgeolekutagatisi kõigile, kes seda küsivad. Kas Venemaa ohjeldamine just Baltikumis on tingimata Ameerika huvides? Sellele ei ole lihtne vastata – või mine tea, ehk on see vastus tegelikult hoopis liiga lihtne.

Oma artiklis ei paku ma välja ainult USA tagasitõmbumist, vaid transatlantiliste suhete sisulist ümberkujundamist. See tähendab liikumist vana "sõdurite ja tankide" mudeli juurest tehnoloogia- ja kaubandusloogika suunas. Selles vallas on mõlemal poolel teineteisele nii mõndagi pakkuda. USA on majanduslikult ja kaubanduslikult tohutult võimas – seda nii suure tarbimismahu poolest kui ka tehisintellekti, kõrgtehnoloogia ja kosmose vallas. Samas on Hiina meist suurem ja teatud valdkondades juba ka mööda kihutanud.

Euroopa seevastu on rikas, suur, haritud ja tehnoloogiliselt võimekas turg, mis teebki jõudude ühendamise USA jaoks väärtuslikuks. See oleks ilmselgelt kasulik ka Euroopale endale, sest teie võimekus tehisintellekti ja kosmose vallas on paratamatult piiratud. Kogu see süsteem tuleks pea peale pöörata: meil pole mõtet klammerduda ühtse julgeolekusideme külge olukorras, kus osapoolte ohutaju on kardinaalselt erinev, ja kakelda samal ajal majanduses, kus võiksime tegelikult edukat koostööd teha.

Julgeolek on Euroopa enda mure või täpsemalt öeldes ei pruugi see olla isegi üleeuroopaline, vaid puhtalt regionaalne küsimus. Balti- ja Põhjamaad teevad koostööd, et heidutada tajutavat ohtu, samal ajal kui hispaanlased teevad oma piirkonnas ilmselt midagi muud. Küll saame me teha ühiseid pingutusi 21. sajandi suurte julgeolekumurede lahendamisel. Need on ohud, mida jagavad kõik riigid ja mis pole seotud ühegi konkreetse geograafilise punktiga – näiteks küberruumis- ja kosmoses. Just selline koostöö annaks transatlantilisele suhtele tegeliku sisu.

Teie nägemuses tuleks seega USA senine sõjaline hegemoonia asendada uue ühise majandus- ja tehnoloogiablokiga, mis seoks teid Euroopaga. Kui vaatame aga poliitökonoomia ajalugu – näiteks István Honti ja tema teost "Jealousy of Trade", vaatab sealt vastu karm tõsiasi: pelk turgude integreerimine ei taga veel rahu. Pigem vastupidi, see tekitab riikide vahel sageli hoopis laastava kaubanduskadeduse. Kui Ameerika oma sõjalise toe Euroopast tagasi tõmbab, siis mis annab teile kindluse, et seesama armutu majanduslik konkurents ressursside ja turgude pärast ei rebi läänt lihtsalt lõhki? Ehk kuidas vältida stsenaariumi, kus tänastest liitlastest saavad üleöö rivaalid?

Peter Slezkine: USA ja Euroopa on teatud sektorites juba praegu selgelt majanduslikud rivaalid. Trumpi administratsiooni suhtumine Euroopa Liitu peegeldab täpselt seda. Kui Euroopa ja USA suudaksid kokku leppida ühises kaubandusleppes ja tehnoloogia arengus, saaksime oma ressursid ja jõu päriselt ühendada. See ei tohi piirduda vaid Euroopa digiõigusaktiga, mida ameeriklased tajuvad välise sunnina ja lammutada püüavad, vaid me vajame näiteks täiesti uut, ühist tehisintellekti regulatsiooni. Ma ei ole muidugi üldsegi veendunud, et see ka päriselt teoks saab. On väga võimalik, et USA ja Euroopa jäävad tehnoloogias, kaubanduses ja ressursside jagamises veel pikaks ajaks konkurentideks. Ameerika teenib ju korralikku kasumit, müües eurooplastele väga kõrge hinnaga gaasi, nii et see konkurentsimoment võibki lõpuks peale jääda.

Sama dünaamika kehtib tegelikult ka Euroopa sees. Teil on küll ühisturg, aga see iseenesest ei taga veel harmooniat ega rahu. Sellega kaasnevad nii tulud kui ka kulud, ning mine võta kinni, kas nendest majanduslikest impulssidest üldse piisab, et Euroopat pikemas plaanis koos hoida. Kuivõrd selline majanduslik lõimumine on Euroopas siiani enam-vähem edukalt toiminud, võiks ju samas ette kujutada selle laiendamist. Mitte küll samasuguse tiheda lõimingu tasemel, aga mingis avaramas vormis, muutes selle uue transatlantilise solidaarsuse allikaks.

See oleks igal juhul eelistatavam praegusele julgeolekuliidule. Olgem ausad, Venemaa heidutamine ei ole tegelikult ei USA ega ka mitmete Euroopa riikide jaoks prioriteet number üks – välja arvatud ehk juhul, kui seda kasutatakse puhtalt vahendina ühtse identiteedi loomiseks, mis tundubki praegu olevat kogu asja peamine siht.

Olete kirjutanud, et Ukraina 1991. aasta piiride taastamine pole realistlik. Lahendusena pakute välja relvastatud, kuid blokivälise Ukraina. Riik jääb küll NATO ukse taha, aga Lääs relvastab ta hambuni. Samas näitavad küsitlused, et ukrainlaste endi silmis saab leping, millel pole kindlaid julgeolekugarantiisid, olla kõigest ajutine hingetõmbepaus. Esiteks, miks peaks Venemaa leppima sellise hambuni relvastatud siiliga oma ukse taga? Ja teiseks, kas selline hall tsoon pole venelaste jaoks ideaalne aeg jõudude koondamiseks, et siis uuesti rünnata?

Peter Slezkine: Ega see polegi sugugi kindel, et Venemaa sellise tugevalt relvastatud siiliga lepiks. Mingis vormis relvastatud alliansivälisus näib mulle iseenesest mõistlik, aga ma pole seda tegelikult avalikult välja käinud. Küll aga on minu hea kolleeg ja sagedane kaasautor Jennifer Kavanagh kirjutanud sel teemal ühe väga põhjaliku ja sisuka raporti, mida julgen kindlasti kõigile lugejatele soovitada.

Olen tõepoolest kirjutanud essee, kus pakkusin välja, et praegust sõjalist kontrolljoont võiks tunnustada uue ametliku riigipiirina, aga ma ei pea seda tingimata võimaliku rahulepingu ainsaks võtmeküsimuseks. Kui mingisuguse lepinguni aga jõutakse, oleks Ukrainal ja läänel siiski arukas selline punkt sinna sisse kirjutada. Olukord, kus nii Ukraina kui ka Venemaa nõudlevad juriidiliselt territooriumi, mida nad tegelikult ei kontrolli, viib peaaegu vältimatult uue konfliktini. Seda näeme väga ilmekalt Kašmiiri, Hiina-India piirivaidluste ja paljude teiste sarnaste näidete pealt.

Tihti kiputakse unustama, et Venemaa peab ka praegu enda omaks alasid, mida ta tegelikult ei valitse. See, et ülejäänud maailm seda ei tunnusta, ei muuda tõsiasja, et venelased on need alad ühepoolselt annekteerinud ja lausa oma põhiseadusesse raiunud.

Raskelt relvastatud riikide piirivaidlused on juba loomu poolest plahvatusohtlikud. Ukraina jaoks oleks see ilmselt palju teravam valupunkt kui Venemaale, sest pärast relvarahu kehtestamist saavutaks Venemaa seal peaaegu paratamatult lokaalse sõjalise ülekaalu. See dünaamika joonistub hästi välja eelnimetatud Hiina ja India näitel: Hiinal on seal piirkonnas kohalik eelis, mis teeb India reaalselt haavatavaks. Kuna tegemist on vaidlusaluse alaga, võib Hiina igal hetkel otsustada edasi liikuda.

Kui aga suudetaks maha märkida uus ametlik riigipiir ja Venemaa peamised partnerid – näiteks India – seda päriselt tunnustaks, töötaks see tugevama heidutusena. See teeks uue sissetungi ja piiriületuse Venemaa jaoks oluliselt keerulisemaks.

Võib ju vastu väita, et rahvusvahelisi piire on rikutud varemgi, kuid siiani pole need olnud piirid, mida Venemaa võtmepartnerid oleksid sõnaselgelt tunnustanud ja n-ö garanteerinud. Kui India ja Brasiilia näiteks uute piiridega nõustuksid ning Putin või tema mantlipärija sellest joonest hiljem üle astuks, sülitaks ta nendele samadele partneritele otse näkku. Nende riikide toetus on Venemaale aga igas tulevases konfliktis eluliselt tähtis.

Olete oma esseedes pakkunud nurjunud liberaalse korra asendajaks uut tsivilisatsioonilist korda. Selles mudelis on USA n-ö metropol ja Euroopa on taandatud pelgalt privilegeeritud perifeeriaks. Kuidas te analüütikuna sellise järelduseni jõudsite? Miks te arvate, et just taoline, selgelt hierarhiline blokk suudaks läänele elujõulist tulevikku pakkuda?

Peter Slezkine: Seda võib nimetada tsivilisatsiooniks, aga võib ka mitte. Erinevalt näiteks J.D. Vance'ist ja mõnest teisest ei ole ma usku pöördunud katoliiklane, kes tunneks vana mandri vastu mingit sügavat romantilist kiindumust, kuigi ma hindan siinset kultuuri ja riike ning tunnen suurt sümpaatiat Euroopa kirjanduse vastu. Tegelikult on lääs ju juba praegu äärmiselt hierarhiline struktuur. See paistab väga hästi välja kasvõi sellest, kuidas Trump suudab liitlasi ja partnereid kiusata ja survestada.

Esiteks pean ütlema, et ma ei ole tegelikult lõpuni kinni ei "läänes" kui sellises ega ka USA vääramatus juhtrollis. Ameerikale endale võiks vabalt olla kasulikum tõmbuda tagasi läänepoolkerale ja jätta Euroopa rahule – täpselt nii, nagu me tegime suurema osa oma ajaloost kuni teise maailmasõjani. Kui aga vaadata praegust läänt, mis on materiaalselt niivõrd tihedalt läbi põimunud, siis esimese asjana tuleks hakata asju õigete nimedega kutsuma. See ei ole mingi universaalne liberaalne maailmakord. See ei tohiks vajada oma eksistentsi õigustamiseks pideva ja enneolematu eksistentsiaalse ohu olemasolu.

Kärisev lõhe nende n-ö universaalsete pretensioonide ja tegelikult väga piiratud liikmeskonnaga Lääne vahel on ju ilmselge. See tõusis eriti teravalt esile pärast suure sõja puhkemist Ukrainas, mil Lääs püüdis universaalsete väärtuste nimel kogu ülejäänud maailma Venemaa vastu mobiliseerida. Reaalsuses rakendasid sanktsioone ja isoleerisid Venemaa ju ainult selle konkreetse klubi liikmed. Sealt ongi täpselt näha, kes sellesse struktuuri tegelikult kuuluvad – need on riigid, kes päriselt tegutsevad. See ei ole kogu maailm. Asi ei ole universaalsetes väärtustes, vaid ühes väga konkreetses struktuuris.

Kui me suudaksime selle struktuuri tuvastada ning mõista, kus jooksevad selle tegelikud piirid, ja püüda seda tugevdada lähtudes selle tegelikust olemusest, oleks see projekt eeldatavasti palju tulemuslikum. Praegu raiume edasi, justkui oleks tegu mingi globaalse ja universaalse projektiga, mis püüab end paaniliselt kaitsta kohutava igavese ohu eest. 

Muidugi, võib-olla see lähenemine ei toimi või ei ole enam USA huvides. Lääs võib vabalt jätkata eksisteerimist puhtalt kultuurilise, ent mitte enam geopoliitilise reaalsusena. USA tõmbub lihtsalt tagasi ja siis vaatame, mis ülejäänutest saab. Nagu ka keegi paneelis vihjas, tundub mulle täiesti absurdne mõte, et Kanada, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa, Lõuna-Korea ja Jaapan suudaksid isekeskis mingi püsiva ühtsuse säilitada. See praegune lääne konstruktsioon on otsast lõpuni Ameerika oma.

Oma Trialoogi taskuhäälingu ja mitteametliku ehk Track II diplomaatia kaudu suhtlete Te otse Hiina ja Venemaa eliidiga. Lääne poliitikakujundajad kipuvad aga käsitlema Venemaad, Hiinat ja Iraani monoliitse "autokraatliku teljena", mis tegutseb senise maailmakorra lammutamise nimel otsekui ühtne organism. Kuna te puutute Moskva ja Pekingi strateegiliste mõtlejatega vahetult kokku, siis mis on Teie hinnangul see kõige ohtlikum väärarusaam, mida lääne eliit selle niinimetatud telje sisemise dünaamika ja tegelike ambitsioonide kohta endiselt usub?

Peter Slezkine: Juba ainuüksi idee mingisugusest teljest on väärarusaam, ent samas on see liberaalse maailmakorra või nn vaba maailma kontseptuaalse loogika jaoks peaaegu et vältimatu. Kogu see süsteem vajab eksisteerimiseks eeldust mingist ühtsest ja monoliitsest kurjusest, millele vastandudes saab ta ennast defineerida. Kuna "vaba maailma" kontseptsioon 1950. aastate paiku just sellistele alustele rajati, mängivadki välise ohu rolli tavaliselt Venemaa ja Hiina mingisuguses kombinatsioonis. Sellesse nimekirja võib aeg-ajalt lisada ka Põhja-Korea ja Iraani – need osalised lihtsalt vahetuvad ajas.

Nagu me nüüdseks hästi teame, ei olnud isegi tollane kommunistlik blokk kunagi päriselt ühtne ja see hakkas murenema kohe alguses. Tito ja Stalin läksid tülli peaaegu vahetult pärast teist maailmasõda, Nõukogude Liit pidi maha suruma ülestõuse Ida-Saksamaal, Ungaris ja Tšehhoslovakkias, ning Hiina ja Nõukogude Liidu vaheline lõhenemine murdis lõpuks terve bloki pooleks.

See toob meid teise suure väärarusaamani. Asi pole ainult selles, et mingit ühtset telge pole olemas – ja pole olnud alates 1950. aastatest. Nad ei seisa sugugi ka üheainsa sammu kaugusel maailmavalitsemisest. Erinevad doominoteooria versioonid on dikteerinud Ameerika ja Euroopa otsustajate samme juba mitu põlvkonda: stiilis kui kommunistid vallutavad Korea, on nad varsti Kansases.

Praegu näiteks kardetakse, et kui Hiina murrab läbi nn esimesest Vaikses ookeani saareketist, hakkab ta üleöö domineerima terves Ladina-Ameerikas. Tegelikkuses läheb neil aga Ladina-Ameerikas juba praegu väga hästi lihtsalt seetõttu, et nad pakuvad kohalikele, keda USA on pikalt eiranud, soodsaid lepinguid. Seesama surematu doominoteooria ongi kohutavalt suur probleem, kuna see sunnib USA-d rakendama äärmiselt provokatiivseid ohjeldamismeetmeid otse nende riikide piiridel, keda ta oma vastasteks peab. See lükkabki meid püsivasse ja lõputusse konflikti.

Meie vestluse ajal käib aktiivne sõda Iraanis. Kui me mõtleme neile praegu seal lendavatele rakettidele, siis milline see USA strateegia seal tegelikult välja peaks nägema? Mida teha, et kogu regioon ja laiem globaalne tasakaal lihtsalt kokku ei variseks?

Peter Slezkine: Kiiremas korras sealt minema tõmmata! Kui vähegi võimalik, tuleks välja mõelda mingisugune poliitiline narratiiv, kuidas kõik eesmärgid said edukalt saavutatud, isegi kui neid polnud tegelikult kunagi selgelt sõnastatud või oli neid vahepeal nii palju, et keegi enam ei mäletagi, mis need õigupoolest olid.

Ameerika niigi piiratud ressursside põletamine Iraani hävitamiseks ja killustamiseks ei teeni mitte mingil moel USA huve. Igasugused punnitatud selgitused stiilis, kuidas see kõik nõrgestab justkui kaudselt ka Hiinat ja Venemaad, on lihtsalt absurdsed. See kõik toimub puhtalt USA enda arvelt ning kaalub kaugelt üles mistahes kujuteldava kaudse kahju, mida see võiks meie rivaalidele tuua.

Energiahinnad tõusevad ja Ameerika raketid lendavad taeva all – see kõik saab olla kasulik ainult Venemaale. Hiina saab samal ajal rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas USA raiskab oma ressursse järjekordses idiootses Lähis-Ida seikluses, samal ajal kui nemad ise arendavad segamatult oma tööstust edasi. Poliitiliselt on see mõistagi Trumpi America First lubaduste reetmine. Usun, et sellel saavad olema väga sügavad tagajärjed kõigi asjaosaliste poliitilisele karjäärile. 

Lõpetuseks – kui te peaksite soovitama midagi tänastele poliitika-, filosoofia- või ajalootudengitele, mis aitaks neil hakata geopoliitikast avarama ja teravama pilguga mõtlema, siis mis see oleks?

Peter Slezkine: Mul on üks väga konkreetne ja teine veidi laiem soovitus. Konkreetse asjana tuleks nii tudengitele kui ka laiemale lugejaskonnale kasuks, kui nad otsiksid üles rootslase Anders Stephansoni – kes oli Columbias minu juhendaja – lühikese essee pealkirjaga "Cold War Degree Zero". See tekst lahkab väga kriitiliselt kogu külma sõja kontseptsiooni, mida millegipärast on alati peetud lihtsalt mingiks iseenesestmõistetavaks taustatingimuseks, mis eksisteeris sama kaua kui Nõukogude Liit ise.

On äärmiselt oluline õppida kriitiliselt analüüsima just neid suuri mõisteid, mis meie poliitilisi valikuid tegelikult raamivad. See on väga lühike, aga kasulik lugemine, mis aitab palju paremini mõista Ameerika tegelikku positsiooni maailmas, kunagisi suhteid Nõukogude Liiduga ja kogu seda pärandit, millega me tänapäevani tegeleme.

Laiemas plaanis aga soovitan ma lihtsalt lugeda hästi palju ajalugu. Ja mis kõige tähtsam, püüda lugeda seda nii, et te ei suru minevikusündmusi meie tänapäevaste moraalikategooriate ja hinnangute kitsasse raami.

Peter Slezkine külastas Tartut Balti Kaitsekolledži igaastase Venemaa-teemalise konverentsi raames.