Lääne meedias räägitakse palju nn uuest maailmakorrast ja reeglitepõhise süsteemi kokkuvarisemisest. Teie hinnangul pole see aga mitte uus ajastu, vaid tagasipöördumine vana normaalsuse ehk mitmepooluselise maailma juurde, mida iseloomustab suurriikide vaheline heitlus. Kui külma sõja järgne lääne hegemoonia oli vaid ajalooline anomaalia, siis millised on selle uue-vana maailma mängureeglid, mille Euroopa peab omaks võtma?

Minu väide on kaheosaline. Esiteks ei tohi me, eriti Lääne-Euroopas, unustada, et suurriigid on alati teinud koostööd, konkureerinud ja omavahel võistelnud. See on normaalne. Mitmepooluselisus on normaalne. Selle maailma pingete leevendamiseks lõime reeglitepõhise korra – mitmepoolse ja universaalse reeglistiku. Kuigi paljudele meeldib öelda, et see süsteem on kadunud või kord on muutunud, on see tegelikult praegu veel alles. Venemaa tegutseb sellest muidugi väljaspool, sest tungis Ukrainasse. Teised riigid järgivad aga enam-vähem kehtestatud reegleid.

Nüüd on tekkinud veider olukord, kus USA tõmbub süsteemist eemale. Pole teada, kui kaugele see protsess läheb. Kujutagem ette, et Trump ütleb hüpoteetiliselt: "Mul on oma rahunõukogu, mis töötab väga hästi, sest olen selle esimees. Miks mul on vaja ÜRO julgeolekunõukogu?" Järelikult ei ilmu USA suursaadik ÜRO-s enam kohale – täpselt nii, nagu tegid Nõukogude Liidu esindajad 1950. aastatel.

Mis saab siis süsteemist, mille ehitas üles USA ja mis koondus USA ümber? Mida teevad hiinlased? Hiina on selles süsteemis oma mõju väga nutikalt laiendanud. Kas nad hakkavad seal domineerima või leiavad nad, et kord ilma USA-ta polegi mingi kord, lahkuvad samuti ja katsetavad paralleelselt uue maailmasüsteemi loomisega? Mis saab siis meist? Elame ohtlikul ajal.

Praegu näeme, kuidas USA ja Iisrael alustasid sõda Iraani vastu, jättes Euroopa vähemalt esialgu pealtvaatajaks. Kas see näitab, et Trumpi juhitud USA ei otsi enam partnereid, vaid eeldab allumist ja meie peame tegelema tagajärgedega?

On selge, et praegune administratsioon ei tunne mingit vajadust Euroopa liitlastega nõu pidada. Eeldatakse, et astume nendega automaatselt üht sammu. Ma ei väida, et kõik Trumpi teod on halvad. Viimastel kuudel on Trump kohtunud paljude selle piirkonna riigipeadega – Armeenia, Aserbaidžaani, Türgi, Süüria ja teistega – ning sõlminud kokkuleppeid. Need ei pruugi kõik olla Euroopale kahjulikud, kuid ilmselgelt ei pea USA administratsioon vajalikuks meid teavitada. Peame seda võtma paratamatusena.

Probleem on ka heitlikkuses. USA sammud lähevad vastuollu nende endi väljakuulutatud strateegiaga. Strateegia näeb ette, et režiimivahetusi enam ei toimu. Nüüd alustasid nad sõda just sellel eesmärgil. Peame küsima, mis on sellise poliitika väärtus ja kuidas tulla toime suurriigiga, mis räägib üht, kuid teeb teist.

Olete öelnud, et EL-i ebakindel ja kohati kannatuste suhtes pime reaktsioon Gaza sõjale hävitas meie legitiimsuse globaalse lõuna silmis. Räägime Aafrikale ja Aasiale inimõigustest, kuid muu maailm näeb silmakirjalikkust. Kas väärtuspõhise välispoliitika aeg on Euroopa jaoks läbi ning peame Hiina ja Venemaaga konkureerimiseks tegutsema pragmaatilise reaalpoliitika põhimõtetest lähtudes?

Reaalpoliitika on ainus võimalus. Minu jaoks ei tähenda see aga, et eesmärk pühitseb abinõu. See tähendab, et iga eesmärk nõuab vahendeid. Kui eesmärkide saavutamiseks pole ressursse, on mõttetu tegutseda. Välispoliitikas on väärtustele ruumi, kuid vähem, kui meile sageli räägitakse, sest võimalused neid eksportida või peale suruda on piiratud.

Minu meelest on väärtuste koht eeskätt selles, et peame alati austama enda väärtusi ja vältima nende rikkumist. Isegi siis, kui huvid sunnivad tegema koostööd kellegagi, kes neist lugu ei pea, tuleb jälgida, et me ei muutuks kaasosalisteks milleski kohutavas. See ongi väärtuste koht.

Strateegia keerleb loomulikult huvide ümber. Strateegia eesmärk on kaitsta ja säilitada meie eluviisi. Lisaks saame näidata üles väärtustel põhinevat solidaarsust. Isegi kui väärtused pole otseselt ohus, võime otsustada olla solidaarsed nõrkade ja rõhututega seal, kus meil on selleks piisavalt mõjuvõimu. Nii saavad väärtused täiendada reaalpoliitika külmaverelist kalkulatsiooni, mis peab olema strateegia alus.

Olete nimetanud eurooplaste aastakümneid kestnud pimedat toetumist ameeriklastele vaimuhäireks. Kuidas saab Euroopa end vasallistaatusest vabastada?

Mõnes mõttes kujutab Trump meile ohtu, sest ta õõnestab kaudselt heidutust ja suurendab eelkõige Venemaalt lähtuvat ohtu. Samas aitab praegune olukord meil selgemini mõista, et peame kokku hoidma, sest USA administratsioon ei pruugi meid alati toetada.

Loodan, et Gröönimaa kriis oli pöördepunkt, mil saime aru, et kui üks NATO liitlane palub teisel liitlasel territooriumist loobuda ja sellele järgneb karistus, siis on mindud liiga kaugele. Valmistasime ette vastumeetmed ja seejärel võttis Trump oma nõude tagasi, vähemalt praeguseks. Loodan, et see veenis meid, et isegi sõpradele tuleb vajadusel näidata jõudu ja tõmmata oma punased jooned.

Kuni 2022. aastani käsitles Euroopa Liit Ukrainat puhverriigina, praegu on see lääne piiririik. USA uus administratsioon on välja käinud rahuplaani, mis nõuab Ukraina armee drastilist kärpimist, NATO-liikmesuse välistamist ja territooriumide loovutamist, minnes täielikult mööda EL-i otsustusprotsessist. Kas Euroopal on praegu poliitilist tahet ja sõjalist jõudu ise sekkuda — näiteks saata kohale rahuvalvevägesid — või oleme sunnitud vaikides aktsepteerima uut geopoliitilist Jaltat, mida dikteerivad Trump ja Putin?

Mitte päris! Meil on mõjuvõimu ja meie enda sanktsioonid. EL-i kontrolli all on kõik külmutatud varad ja me toetame Ukrainat iseseisvalt. Balti- ja Põhjamaade, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriigi ja Beneluxi riikide näol on olemas üsna sihikindel tahtekoalitsioon. See on tegevuse jätkamiseks piisav kriitiline mass.

Kõik Euroopa riigid ei pruugi küll olla põhimõtteliselt veendunud, et peame Ukrainale kindlaks jääma, kuid nad ei lõika ka toetust läbi seni, kuni see koalitsioon püsib otsusekindlana. Selles mõttes võime olla optimistlikud, et me ei hülga Ukrainat. Paraku on raske olla optimistlik sõja kiire lõpu suhtes. Võib juhtuda hoopis vastupidine. Ma ei usu, et Euroopa toetus kiiresti raugeb, kuid peame olema valmis pikaks sõjaks.

Lisaks välisele survele seisab Ukraina silmitsi legitiimsusprobleemiga, sest sõjaseisukorra ajal ei saa vabu valimisi korraldada. Kuidas saab EL ühelt poolt toetada Ukrainat sõjas, kuid teiselt poolt vältida liigset võimu koondumist ja nõuda demokraatlike institutsioonide toimimist?

Ühegi riigi suurim oht pole väline, vaid sisemine. Oht peitub ilmselgelt antidemokraatlikes jõududes. Kui mõni Ukraina otsus näis minevat vastuollu demokraatlike printsiipide või liikmelisuse eeltingimustega, juhtis Euroopa Liit sellele tähelepanu ja Ukraina tühistas need meetmed. 

Seega võime olla üsna optimistlikud. Kui valimisi ei saa korraldada, saame selles süüdistada vaid Venemaad – seda ei saa Ukrainale ette heita. Samas olen üsna kindel, et Ukraina jätkab demokraatlikul kursil.

Ajakirjandus ja poliitikud räägivad sageli Xi Jinpingi ja Vladimir Putini suhtest kui piirideta partnerlusest. Teie olete seda aga nimetanud pragmaatiliseks mugavusabieluks, mis toimib Hiina tingimustel ja kus Venemaa on taandatud tooraine-ripatsiks. Kuidas peaks EL oma Hiina-strateegiat kohandama, et riske maandada, kuid samal ajal seista vastu USA survele siduda Euroopa majandus Hiinast täielikult lahti?

Hiina pole meie sõber, aga ta pole ka meie vaenlane. Minu moto on endiselt: tee koostööd, kui saad, astu vastu, kui pead, ja anna vastulöök, kui vaja. Me kipume seda nn autokraatlikku telge ületähtsustama ja see muutub isetäituvaks ennustuseks. Hiinlased ei taha muidugi Venemaa täielikku lüüasaamist, sest näevad temas elulist vastukaalu USA-le. Samas ei lase nad kunagi Venemaal endale valikuid dikteerida. Elame tõeliselt mitmepooluselises maailmas.

Euroopale ei ole Hiina suurriigistaatus iseenesest probleem. Kõik sõltub sellest, mida nad oma võimuga teevad. Seni kuni on võimalik leida kompromisse ja püsida ühises reeglistikus, peame seda proovima. Ennetavalt uksi paugutada pole mingit põhjust. Kui nemad ukse kinni löövad, siis olgu nii. See nõuab meilt lihtsalt rohkem pingutust.

Kui teeme Hiinaga koostööd aga olukorras, kus nad tajuvad, et me oleme arad, muutub koostöö domineerimiseks. Meil on majanduslikku mõjuvõimu. Hiina on majanduslikes raskustes. Nad vajavad meid ja neil on vaja Euroopasse eksportida.

Seega on meil rohkem hoobasid, kui tavaliselt arvatakse. Peaksime neid õiglasema majanduspositsiooni saavutamiseks jõulisemalt kasutama. Praegu ei ole suhted head, sest varem väga pragmaatiliselt käitunud Hiina on muutunud palju ideoloogilisemaks ja keskendub rohkem režiimi julgeolekule. Kompromissidele on jäetud väga vähe ruumi.

Adam Tooze on hiljuti väitnud, et kujunemas on uus külm sõda elektririikide, nagu Hiina, ning naftariikide – näiteks USA, Venemaa ja Saudi Araabia – vahel. Kui USA pöördub Trumpi juhtimisel tagasi fossiilkütuste juurde ja Hiina domineerib samal ajal rohetehnoloogias, siis mis saab EL-i roheleppest? Kas meid ähvardab oht muutuda strateegiliselt ebaoluliseks – ei naftariigiks ega ka rohetööstuse liidriks?

Seda on teataval määral näha, kuid ma ei tähtsustaks seda lõhet üle. See on vaid üks element ega määra tervikuna, kes kellega liitub. Kui USA vaatab rohepöörde täielikult ümber, peegeldab see lühinägelikkust, mis toob pikemas plaanis kaasa probleeme. Meie peaksime olema nutikamad, hajutama riske ja jätkama üleminekut. Samas tähendab energiaallikate hajutamine tõenäoliselt ka seda, et tuumaenergiale jääb oma roll.

Te väidate, et EL-i strateegia põhieesmärk peab olema maailma koos hoidmine, et vältida suletud majandusblokkide teket. Kui realistlik on see maailmas, kus riigid kasutavad majandust relvana ning suurriigid eelistavad avatud turgudele üha enam autarkiat ja protektsionismi?

See on kindlasti muutunud keerulisemaks, kuid tegemist on tsüklilise, pendli moodi liikumisega. Laias maailmas on meil siiski partnereid, kes tahavad hoida maailma avatuna rohkem, kui me ehk arvame, sest keegi ei taha alluda ühe suurriigi diktaadile. 

Küsimus on aga selles, kas me oleme nende riikide jaoks atraktiivsed. Alates Trumpi teisest ametiajast oleme jätnud endast pigem alistuja mulje. Kui alistume ise USA-le, ei suuda me seista ka teiste eest. Nüüd, kui me loodetavasti seda kurssi muudame ja kirjutame uut Euroopa julgeolekustrateegiat, peaks sellest dokumendist saama koondumispunkt, mis aitab mobiliseerida teisi sarnase nägemusega riike.

Olete öelnud, et suurim oht Euroopale pole mitte Venemaa ega Hiina, vaid meie endi sisemised, polariseerunud ja antidemokraatlikud jõud. Mis peab muutuma, et peatada äärmusluse tõus ja taastada kodanike usk demokraatiasse?

Ma väga sooviksin, et mul oleks sellele vastus. Nõustun, et see on meie ajastu peamine väljakutse. Kui Macronile järgnevad Prantsusmaal paremäärmuslased, siis mis saab Euroopa projektist ja tahtekoalitsioonist? Praegu on ohtlik hetk. Kõik, mis toimub USA-s ja Ungaris, võib juhtuda igas Euroopa riigis. Peaaegu kõikjal on paremäärmuslased tõusnud suuruselt esimeseks või teiseks parteiks.

Seega tuleks meil harjuda julgeolekust märksa avaramalt mõtlema ehk tankidest ja rakettidest olulisemadki on ühiskondlik sidusus ja toimetulek? 

Kogu Euroopa stabiliseerimise üks olulisemaid osi on heaoluriigi ja tugeva sotsiaalhoolekandesüsteemi ülesehitamine. Just see tagab sisemise stabiilsuse. Samal ajal hoiavad Euroopa integratsioon ja sõjaline liit välist stabiilsust. Need kaks peavad käima käsikäes, et kõik inimesed tunneksid end täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena. See kõlab võib-olla klišeena, kuid ma usun sellesse siiralt.

Sven Biscopi tuntakse geopoliitika uurijate seas kui üht viimaste aastakümnete teravamat ja mõjukamat Euroopa julgeoleku ja strateegilise positsiooni mõtestajat. Muuhulgas on ta Brüsseli poliitikamaastiku südames tegutseva Egmonti mõttekoja direktor. Tartut külastas Biscop Balti Kaitsekolledži iga-aastase Venemaa-teemalise konverentsi tõttu.