Usume, et elame ise võrdlemisi stabiilses maailmanurgas, hoolimata sellest, et nii looduslik kui ka inimeste korraldatud maailm on pidevas muutumises. Eksperimentide ja küsitluste põhjal on põhjust uskuda, et enamik usub ka omaette, kuidas tema elu on turvalisem, kui see seda tegelikult on.

Võimalik, et vajame optimismi. Vajame lohutavat uskumust enda võimete ja ümbritsevate ohtude kohta, et olla natuke julgemad. Taoline hoiak võimaldab ärevuseta reisida, käia poes, investeerida või kerida nutiseadme ekraani. Vajame kinnitust, et süsteemid on stabiilsed, kriisid asuvad kusagil mujal ja need puudutavad kedagi teist

Aeg-ajalt ja enamasti ootamatult illusioon puruneb. Kaks nädalat tagasi polnud kütusehind päevateema, kuni blokeeriti Hormuzi väin ja autokütusest sai midagi enamat kui lihtsalt osuti armatuurlaual. Keegi seiras näidikut ja ohkas kas kergendunult või tusaselt. Teised tõid teema päevakajalistesse vestlustesse ja siin-seal korraldati mõne suurema ettevõtte raamatupidamisosakonnas kriisikoosolekuid. Uus ootamatu päevateema on autokütuste hinnatõus. Küsimus pole nende liiga kõrges hinnas. Muret teeb teadmatus.

Purunemas on aga teinegi illusioon turvalisusest. Eelmisel esmaspäeval ärkasid miljonid Dubai ja Abu Dhabi elanikud reaalsuses, kus polnud võimalik teha makseid. Elanikud ei saanud ühendust pangaga, poest ei saanud maksta toidu eest ja taksojuht nõudis vaid sularaha. Iraani droonirünnakud olid tabanud suuri regionaalseid andmekeskuseid.

Teherani teravamat militaarset potentsiaali võidi massiivse rünnakulainega oluliselt kahjustada, aga õrna tsiviiltaristu kahjustamine õnnestub ka võrdlemisi nüride vahenditega. Kaasaegne konflikt on olemuslikult asümmeetriline.

Mõned hääled väidavad, et oleme juba ammu kolmandas maailmasõjas, mis kulgeb veriste lokaalsete konfliktide varjus. Tsiviiltaristut kas rünnatakse või sellega manipuleeritakse, et kasvatada poliitilisi pingeid ja kahjustada elukorraldust. Sestap ei tohiks tulla üllatusena, et Teherani vasturünnakute sihtmärgiks pole ainult sõjaväebaasid ega naftarajatised, vaid ka midagi tänapäevasemalt sümboolsemat ehk andmekeskused ja sidetaristu.

Mõned plahvatused kõrvale jättes paistsid Dubai ja Abu Dhabi pealtnäha tervetena. Linnade elu oli aga halvatud. Tänapäevast elukorraldust vahendavad andmekeskused on sõjalise rünnaku eest võrdlemisi kaitsetud. Nende rajamisel keskendutakse pigem energia- ja sidetõhususele ning nende jahutamisele, mitte droonirünnaku kindlusele.

Turvalisusele mõeldakse, aga vaid teatud piirini. Hoolimata sellest, et neid digitaalseid artereid läbivad maksed, logistika, kommunikatsioon ja valitsusteenused. Oleme innustunult rajanud ühiskonna, mis sõltub isegi rohkem andmekeskustest kui 20. sajandi eluolu sõltus naftast. Ootamatu kriis Lähis-Idas tuletab meelde, et unustasime sõlmida seda kõike kaitsvad ühiskondlikud lepped.

Juhtunu on iseenesest huvitav ja õpetlik. Pole saladus, et riiki peetakse võrdlemisi halvaks peremeheks. Erasektorit peetakse tõhusamaks varade kasutajaks. Erinevalt energeetikast, mis on olnud selgelt strateegiline ja rangelt valvatud, on andmekeskusi käsitletud pigem ettevõtluse teemana kui kriitilise tähtsusega kaitstava varana. Digitaalne sõltuvus kasvas digitaalsest vastupidavusest. Paraku, kui need süsteemid lakkavad töötamast, ei halvene igapäevaelu järk-järgult, nagu nafta hinnatõusu puhul, vaid elu seiskub.

Tööstusele rajatud ühiskondades kujunesid selged arusaamad, et raudteed, veevarustus, elektrivõrgud ja naftajuhtmed on kriitilise tähtsusega taristu ja nende julgeolek osa riigikaitse doktriinist. Lihtne oleks pakkuda, et võetagu siis internet sõjalise kaitse alla. Seepeale võiks küsida, kui palju ollakse nõus tasuma tänaste nn tasuta teenuste eest? Täiesti tasuta pole neist ükski, aga vähemalt enamusel juhtudest ei küsita otseselt raha.

Kodanikud eeldavad usaldusväärset teenust. Ettevõtted eeldavad, et kehtib turuloogika. Sõjalise konflikti korral ei kehti kumbki eeldus. Ilma selge ühiskondliku lepinguta ollakse peata. Aeg, mil eeldati, et pilveteenus on kaalutu ja seda ei saa alla tulistada, on läbi. Hormuzi väina ei läbi mitte ainult iga viies naftaliiter, vaid ka suur osa Aasiat muu maailmaga ühendavatest valguskaablitest. Võimalik, et järgmisest globaalsest kriisist ei saa me teada nafta hinna, vaid pimeda ekraani kaudu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".