Iraanlaste enesetaju erineb paiguti välismaailma arusaamadest. Näiteks levivad sotsiaalmeedias sõnumid, kus Iraani inimesed rõhutavad, et nad ei ole araablased, vaid pärslased. See viitab ajaloolisele identiteedile, mis ulatub Pärsia riigi aega, selgitas Tallinna Ülikooli Lähis-Ida uuringute dotsent Helen Geršman "Terevisioonis".

Rahvusvaheliselt oli Pärsia nimi kasutusel kuni 20. sajandi keskpaigani. Nimevahetus peegeldas muu hulgas poliitilisi püüdlusi kujundada uut rahvuslikku identiteeti.

"Uute üksuste tekkimisel ja ühtsuse loomiseks võetakse vastu otsuseid nagu nimemuutused, et luua midagi täiesti uut ja mõnes mõttes hävitada vanemat identiteeti. Pärsia on vanem sõna, Iraan tuleb vanast väljendist Airyanem ehk õilsate maa. Mõlemad on kasutatavad, aga täna on valikul poliitiline tagapõhi," ütles ta.

Kuigi pärslasi peetakse riigi suurimaks rahvusrühmaks, pole nende osakaalust ühtset arusaama. Hinnangud jäävad 40–60 protsendi vahele. Märkimisväärsed vähemused on näiteks aserid ja teised turgi keelt kõnelevad rahvad, samuti araabia kogukonnad ja kurdid. Geršman nentis, et vähemuste osakaalu ja mõju kohta pole usaldusväärne statistika alati kättesaadav, mis omakorda peegeldab teema poliitilist tundlikkust.

Usuliselt on Iraan valdavalt šiiitlik riik. Täpsemalt järgib enamik elanikkonnast kaheteistkümne imaami šiiismi. See eristab Iraani paljudest teistest islamiriikidest, kus domineerib sunniitlik islam.

Šiiitide ja sunniitide lahknevus ulatub islami varajasse ajalukku ning puudutab küsimust, kes peaks olema islami kogukonna juht. Šiiidid peavad oluliseks prohvet Muhamedi sugulussidet, sunniidid aga kogukonna konsensuslikku valikut. Kuigi ametlikult on islami sees suunavahetus lubatud, viitavad Geršmani sõnul allikad, et praktikas võivad kaasneda sellega karistused.

Lisaks usulisele mitmekesisusele on Iraanis oluline ka keeleline ja kultuuriline mitmekesisus. Paljud vähemusrühmad ei räägi pärsia keelt emakeelena ning nende identiteeti mõjutavad sidemed naaberriikidega. Alates 1990. aastatest on tehnoloogia areng võimaldanud neil hoida tihedamat kontakti oma keele- ja kultuurikaaslastega väljaspool Iraani. See on suurendanud teadlikkust kultuurilistest õigustest ja ootusi nende laiendamiseks ka Iraanis.

Iraani poliitiline süsteem annab keskse rolli usujuhtidele. See tähendab, et religioon ei ole pelgalt isiklik veendumus, vaid riigikorralduse alus. Samas ei tähenda see, et ühiskond oleks ühtne. Geršmani sõnul esineb nii usuleigust kui ka erinevaid arusaamu riigi tulevikust. See mitmekesisus võib avalduda nii passiivses vastuseisus kui ka poliitilises aktivismis.

Vähemusgruppide ootused muutustele pole uued. Geršman toob näiteks islami revolutsiooni aja. "Vähemusgrupid võitlesid šahhi vastu lootuses, et midagi muutub, aga ei muutunud," lausus ta. Sellest ajast alates on vähemusrühmad korduvalt väljendanud soovi suurema autonoomia või kultuurilise enesemääramise järele, kuid seni edutult.

Küsimus, kas Iraan suudab sisemised erimeelsused tasakaalustada või need süvenevad, jääb lahtiseks. Ühest küljest püütakse rõhutada ühtset rahvuslikku identiteeti, teisalt püsivad keelelised, kultuurilised ja religioossed erinevused. "Kui palju suudetakse pärsia identiteedi all eriarvamusi summutada, see on aja küsimus," ütles Geršman.