• Ida-Virumaa kohalikud ei usalda Eesti riiki, sest eriti peale Ukraina sõja algust käsitleb riik neid julgeolekuohu ja Nõukogude igandina.
• Keldrid, punkrid, datšad ja garaažid on nn varjatud ruumid, kuhu inimene saab aeg-ajalt reaalsuse eest pageda. Need on kohad, kus ühiskonnaga mugandumata toimetada.
• Pidev jälgitavus ja nähtaval olek teeb inimesest kauba, varjatud ruumid aga pakuvad privaatsust.
• Peidupaigad annavad aimdust sellest, mida ühiskond enda juures välja öelda ei soovi. Seejuures võib terve piirkond, näiteks Ida-Virumaa, olla n-ö geopoliitiline kelder, kuhu ebamugavaid teemasid peita.
• Varjatud kohas, näiteks garaažis või keldris, ei pea inimene tundma end mustvalgelt vabastaja või okupandi, eurooplase või kommunisti ega eestlase või venelasena.
• Ida-Virumaa inimesed tunnevad oma kodukohaga tugevat seost, aga väljendavad seda omal moel.

Oma hiljutise raamatu "Peitmise tulevik" (The Future of Hiding) alapealkirjas nimetate Ida-Virumaad Eesti Siberiks. Miks? 

Mõte Ida-Virumaast kui Siberist pärines osalt minu allikatelt. Näiteks eesti keele õpetajad, kes asuvad nüüd Ida-Virumaale tööle, kirjeldavad oma kogemust kui "Siberisse kolimist", justkui poleks tegemist osaga Euroopast. 

Samuti ilmneb see piirkonna sõdadevahelist eluolu kajastavates päevikutes, mida lugesin. Ida-Virumaad kutsuti 1930. aastatel Siberiks põlevkivikaevandamise buumi ja sellega kaasnenud majanduslike võimaluste tõttu. 

Kuna toonane valitsus pooldas põllumajanduslikku eluviisi ega soosinud eestlaste rännet uutesse tööstuslinnadesse, asusid Ida-Virumaale elama välistöölised. Seetõttu võis Kiviõlis, Järvel või Narvas sageli kuulda soome, poola, rootsi või läti keelt. Tekkisid ka jõugud ja inimesed kandsid endaga kaasas tulirelvi. Kui Eestis filmitaks "Peaky Blindersi" laadset seriaali, toimuks tegevus Ida-Virumaal. 

On veel kolmaski põhjus: kirjastuste turundusosakonnad eelistavad alapealkirjades kasutada Google'is kergesti leitavaid märksõnu. Minu isiklik lemmikalapealkiri oleks ehk olnud midagi stiilis "Lood Eesti Idast". Praegune variant toimib aga samuti hästi, sest püüab tähelepanu ja tekitab küsimusi, nagu näiteks teie oma. Olen ka teadlik Siberi küüditamislainetest, sellest, kuidas Ida-Virumaa pärast sõda taasasustati, ja tõsiasjast, et poolel algsest elanikkonnast ei lubatud tagasi pöörduda. 

Keskendute raamatus peitmisele ja saladustele ehk niinimetatud Eesti varjuküljele. Kas peate silmas pigem füüsilist ruumi ja kohti või kohalike mõttemaailma? Kas see nähtamatus on ennetav või reageeriv? 

Kogu raamat vastabki sellele küsimusele: kuidas koha ökoloogiline mälu ja Eesti identiteedi konstrueerimise viis on muutnud Ida-Virumaa Eesti ühiskonna varjuks – nii kultuurilises, majanduslikus, poliitilises kui ka keskkondlikus mõttes. Tegemist on piirialaga, mistõttu kohalikud ei samastu enamasti vaid ühe identiteediga, ja kui nad seda teevadki, siis pigem performatiivselt ja kontekstist lähtuvalt. Piirkonda iseloomustavad segaidentiteedid ning seoste ja katkestuste rohkus. 

Oma avaliku kuvandi kujundamiseks kasutatakse varjatud ruume, kus saab end vabalt tunda ja pole vaja näidata kindlat identiteeti. Sellised n-ö nurgatagused on keldrid, datšad, garaažid või punkrid, mis toetuvad piirkonna lähiajaloole ja arhitektuurile. See pole eskapism, vaid läbirääkimine selle üle, kuidas olla ühiskonna osa. 

Need peidupaigad laiendavad kohalike elanike autonoomiat institutsioonide suhtes, pakkudes samas võimalust end muuta või isiklikku elukogemust avardada. Paljud tunnevad aga, et ühiskonda kuulumiseks peavad nad end selle sama ühiskonna eest kaitsma. See pole midagi uut: sama ilming oli kohal ka Nõukogude ajal ja Tsaari-Venemaal. 

Kirjeldage palun veidi oma meetodeid: kuidas te Ida-Virumaad uurisite? 

Rääkisin hispaania aktsendiga vene keelt ja lähenesin kohalikele eelarvamusteta. Kohtasin ühte inimest, kes tutvustas mind teisele, ja nii see edasi läks. Alati ei teadnud ma, mida otsin, ega saanud täpselt aru, mis toimub. Ma ei pea silmas keelt, vaid pigem isiklikke piiranguid kohalike suhete kirjeldamisel. Siis mõistsin, et eksisteerib ka sügavam ja mitte alati nähtav reaalsus, mis mängib kohaliku ühiskonnakorralduses olulist rolli. See on nagu jäämäe veealune osa. 

Selle varjatud reaalsuse tabamiseks sain aru, et pean etnograafiliste tööriistade avardamiseks tegema koostööd teistega: kunstnike, disainerite ja urbanistidega. Korraldasime töötube ja näitusi, et esitleda oma avastusi ning uurida samal ajal kohalike reaktsioone neile. Ilma Viktor Gurovi, Anna Škodenko, Darja Popolitova, Keiti Kljavini ja Andra Aaloe panuseta poleks raamat sündinud sellisena ning Jelena Antuševa, Dmitri Fedotkini, Jekaterina Grafova, Svetlana Ivanova või Meelis Muhu abita jäänuks uurimistöö üldse tegemata. 

Nüüd on see jäämäe veealune osa raamatukaante vahele saanud. Miks te sellise raamatu järele vajadust nägite? 

Eesti riigi ja Ida-Virumaa elanike vahel on aastakümneid valitsenud passiiv-agressiivne suhe. See on näiline vastastikune ignoreerimine, kus üks pool teeb näo, et hoolib, ja teine teeskleb, et kuulab. 

Ukraina sõja puhkemisest alates on kohalikud elanikud aga muudetud geopoliitiliseks probleemiks. Neid peetakse nii riskiks kui ka agressiivse impeeriumi jäänukiks, olenemata nende isiklikest vaadetest. Nõukogude monumentide eemaldamine, hallipassimeeste valimisõiguse äravõtmine ja radikaalne muudatus koolide keelepoliitikas ei ole aidanud neil end riigi osana tunda. Seetõttu valitseb institutsioonide suhtes usaldamatus. Inimesed kalduvad ootama nii riigilt kui ka muutustelt halvimat, isegi kui nad hädasti vajavad mõlemat. 

Püüdsin muuta raamatu kättesaadavaks erineva taustaga lugejatele, kuid tekst võib mõjuda siiski liiga akadeemiliselt. Kirjutamist alustades olin just pärast Soomes ja Inglismaal töötamist tagasi Tallinnasse kolinud. Olin ostnud korteri ja püüdsin leida oma kohta ühiskonnas püsielanikuna, töötades Tallinna Ülikoolis ja EKA-s. 

Olen poole oma elust välismaal elanud, seega on minu identiteeditunnetus üsna keerukas. Püüdes mõista Ida-Virumaa inimesi, nende ebatäielikku kuuluvustunnet ja keerulist identiteeti, hakkasin nendega samastuma. Selle tulemusena tundsin end seal koduselt. Olles viie aasta jooksul külastanud Ida-Virumaad vähemalt korra kuus, kogen nüüd piirkonna vaimset piiri, Purtset, ületades lõõgastumist ja mõtlen: jälle kodus. 

Kõnelete varjatud ruumidest ja õigusest läbipaistmatusele. Millised need varjatud ruumid on ja milline on nende paikade taga peituv mõtteviis? 

Inimestel on alati olnud vajadus peidupaikade järele: ruumide järele, kus saab kaitsta privaatsust ja hetkeks peatada nähtava maailma reeglid. Need on kohad, kus maailm korraks lõdveneb ja me saame teiste pilkude eest kaduda. 

Seni, kuni keegi ei jälgi, on võimalik harjutada teistsuguseid maailmas olemise viise. Pidev nähtavalolek muudab meid aga ettearvatavaks, sest kui kõik on nähtav, muutub privaatsus vaesemaks. Raamat kaitseb vajadust aeg-ajalt kaduda, kuna pidev esilolek kahandab privaatsust, hoolivust ja mitmekesisust. Tundes end pidevalt jälgituna, lõpetatakse küsimuste esitamine ja hakatakse otsima mugandumist. 

Nähtavus on vähemuste vabanemisnarratiivides keskse tähtsusega. Näiteks väljend "kapist välja tulek" esitab nähtavust vabastava tegurina. Nähtavus võib aga ka vangistada ja esilolekust võib saada kontrolli vorm. Näiteks otsivad riigid ja ettevõtted pidevalt selgust: kes te olete, mida mõtlete, millised on teie seisukohad. 

Seega on õigus peituda, jääda läbipaistmatuks ja tõmbuda aeg-ajalt tagaplaanile poliitilise agentsuse vorm. Andmekapitalismis ja jälgimisühiskondades tähendab nähtavus muutumist informatsiooniks, kaubaks. Meil on aga õigus kaduda ja otsustada, kes mida näha tohib: mitte põgenemise eesmärgil, vaid eeltingimusena sellele, et meid ei saaks täielikult piiritleda. Selline mõtteviis sunnib hindama ümber modernsusesse sügavalt juurdunud ideed, mille järgi valgus võrdub teadmisega ja paljastamine tähendab alati vabanemist. 

Kui müüdid näitavad, mida ühiskonnad endast arvavad, siis peidupaigad paljastavad selle, millest me pigem ei tahaks selgesõnaliselt mõelda. Neisse varjatu kuulub intiimsesse, ebamugavasse või ajutisse sfääri. Seega avab inimeste hoitud või peidetud asjade jälgimine meie suhet maailmaga. 

Peidupaigad ei eksisteeri aga ainult keha või kodu tasandil. Ühiskonnad loovad samuti oma varjutsoone. Terved piirkonnad toimivad geopoliitiliste keldritena: territooriumitena, kuhu ladustatakse lahendamata konflikte, ebamugavaid mälestusi ja strateegilisi ressursse, mis hoiavad ülal nähtavat elu mujal. 

Seeläbi pakub raamat ebatavalist vaatenurka meie aja võtmenähtusele. Järelevalve ja andmete kaudu laialdaselt uuritud nähtavuse analüüsimise asemel keskendutakse selle vastandile: varjule kui teadmiste allikale. Pakun raamatus välja idee mõista peidupaiku vajalike sotsiaalsete taristutena, kus katsetatakse eluviise, kaitstakse muutuvaid identiteete ja peetakse võimuga läbirääkimisi. 

Kas väidate teatud mõttes, et Ida-Virumaa kohalikud seisavad normaliseerivatele jõududele vastu, tahavadki erineda ja on oma teistsugususe üle uhked? Või sooviksid nemadki muutusi, kuid pigem enda tingimustel? 

Garaaž või datša on nagu kunstniku stuudio või laboratoorium. Seal saab ilma tõsiste tagajärgedeta katsetada või luua isiklikke reegleid, eirates normatiivseid eeskirju ja liigitusi. Selles valguses viitavad peidupaigad meie võimele kaitsta isiklikku autonoomiat. 

Ida-Virumaal ei tunne inimesed täit kuuluvustunnet. See tuleneb sellest, kuidas Eesti identiteeti on alates 1991. aastast üles ehitatud – ükskeelse etnorahvusliku riigina, mille õigusraamistik ja ajalooline narratiiv põlistavad sõdadevahelist vabariiki. Samas tuleneb see ka piirkonna enda ökoloogilisest mälust, mida iseloomustavad küüditamised, tööstuslik militariseerimine, kaevandamisest tingitud reostus ja asukoht tsivilisatsioonide piirialal. 

Iseseisvumisest saati on Eestis käinud keelekeskne riigiloomeprojekt. Paljude eestlaste jaoks tähendab see pärast aastakümneid kestnud Nõukogude okupatsiooni tõttu edasi lükatud suveräänsuse taastamist. Paljudele venekeelsetele elanikele aga tähendab see, et neid peetakse okupantideks, kokkuvarisenud impeeriumi jäänusteks ja nüüd, pärast Venemaa rünnakut Ukrainale, geopoliitilisteks etturiteks. 

Varjatud ruumid võimaldavad võtta institutsioonide suhtes mitmetahulisema seisukoha, mis jääb silma alt ära, ent ei ole tingimata vaenulik. Sellised alad seisavad vastu nõudele liigitada inimesi selgetesse kategooriatesse: kas okupant või vabastaja, eestlane või venelane, kommunist või eurooplane. 

Venemaa sissetungi alguses tugevnesid kahtlused, umbusk ja vajadus üles näidata kodanikulojaalsust. Osa Ida-Virumaa elanikke mõistis Venemaa agressiivse imperialismi avalikult hukka, teised vaikisid, mõned üksikud aga väljendasid nostalgiat Nõukogude mineviku järele. Ringlesid ka vandenõuteooriad, mis on külma sõja kajad. 

Hirm Moskva mõju ees ja laiem ajalooline ärevus on muutnud venekeelse elanikkonna geopoliitiliseks probleemiks. Riik esitleb lõimumist ja kodakondsust keeleomandamise küsimusena, kuid kuuluvus ei ole üksnes õiguslik nähtus. See on emotsionaalne, ajalooline ja keskkondlik. 

Ida-Virumaa elanikud ei kontrolli NATO strateegiat ega Kremli propagandat. Küll aga kontrollivad nad oma nähtavust: kasutades garaaže, keldreid ja datšasid aja veetmiseks või selliste ideede ja suhete varjamiseks, mida ei saa avalikult eksponeerida. 

Tooge palun siinkohal näiteid: kuidas väljendavad Ida-Virumaa kohalikud oma identiteeti keldrites, punkrites, garaažides ja datšades? 

Narvas hoiab õpetaja Katja alles katkist balalaikat, vanaema kingi ja virna Nõukogude-aegseid laulikuid. Tänavakõrgustel korrustel õpetab ta eesti keeles, keldris aga kureerib lõpetamata arhiivi. 

Kelder ei ole kunagi lihtsalt panipaik: see on sotsiaalne tehnoloogia, mis on loodud just nimelt vahepealsete aegadega toimetulekuks. See, mis oleviku stsenaariumisse ei sobi, saab seal jahtuda ja seda saab seal edasi lükata või ootele jätta. Seda põhjusel, et keldrites mängitakse tulevikuga loteriid. 

Dima hoiab maa all oma lapsepõlve: mänguasju, kooliraamatuid, Nõukogude rokkbändi Kino kassetti ja joonisfilmi "Oota sa!" VHS-kassette. "Need on osa minu identiteedist," ütleb ta, ega suuda neid ära visata. 

Kultuuripärand ja monumendid ütlevad esemetena avalikult välja, mida tuleb mäletada ja aktiivselt kaitsta. Erinevalt nendest võimaldavad peidetud esemed vaikset, mitteametlikku pedagoogikat. Need annavad ebakõlasid tekitavaid mälestusi edasi, neid institutsionaliseerimata. 

Kas need peidetud ruumid peaksid jääma selliseks, nagu nad on? Miks? 

Ida-Virumaa piirkond vajab muutusi ja riiki, kuid kohalikud ootavad mõlemalt halvimat. Samuti ei usaldata institutsioone ebatäieliku kuuluvustunde ja piirkonna ökoloogilise mälu tõttu: selja taga on sajand tööstuslikku kaevandamist, sõjaline okupatsioon, taasasustamine ja hilisem hooletussejätmine. 

Paljud minu uurimistöö käigus kohatud inimesed on tugevalt seotud oma piirkonna ja Eestiga, kuid see seotus väljendub neil omal moel. See tähendab, et kuuluvustunne ei ole üksnes juriidiline, vaid ka emotsionaalne, ajalooline, keskkondlik ja maastikuga seotud. Ühtlasi näitab see, et Eesti ei ole nii homogeenne, nagu institutsioonid ja meedia seda kujutavad. 

Loomulikult kuulsin ka inetus vormis arvamusi, kus toetati sõda Ukrainas või nimetati Putinit oma presidendiks, isegi kui arvajad ise elavad Eestis. Või siis väideti, et selle sõja algatas Ameerika. Sellistel puhkudel ma kuulan need inimesed ära, sest ka see on piirkonna mõistmiseks oluline info, mis peegeldab kohalike tunnete struktuuri. Kõigest hoolimata on need inimesed ühiskonna osa. Võin nendega mitte nõustuda, kuid kui tahtsin mõista Ida-Virumaal toimuvat ja anda kohalikele hääle, pidin arvesse võtma ka mõningaid selliseid seisukohti. 

Kas sellised avalikkuse silma eest varjul paigad on Ida-Virumaale ainuomased või peaksime püüdma neid luua ka mujal? Kas see aitaks olla kõigil vastupidavamad? 

Mu raamat ei räägi ainult Ida-Virumaast. Osa selle kaante vahele jõudnud ideedest puudutab inimeseksolemist üldisemalt. Saladused teevad meid inimlikuks ja isegi, kui saame osaks digitaalsest ühiskonnast, ei kao need kuhugi. Otse vastupidi, leiutatakse uusi peidupaiku, sest inimesed soovivad võimalust mitte alati kõike näidata või välja öelda. 

Kuidas suhestub nende varjatud ruumidega Ida-Virumaal nn normaalne Eesti? Kas datšade ja keldrite lammutamiseks avaldatakse survet? 

Venekeelsed elanikud elavad enamasti linnades, Stalini- või Hruštšovi-aegsetes majades. Paljud eestikeelsed elanikud elavad aga pigem maapiirkondades, vahest seetõttu, et 1990. aastatel tagastati neile maid. Linna- ja maaelu elukorralduse seos rahvusega on seega väga huvitav. 

Minu üllatuseks polnud keldrite ja datšade kasutamisel suurim erinevus aga rahvuspõhine, vaid põlvkondlik. Vanemad inimesed kasutavad neid ruume... tähelepanelikumalt kui nooremad. 

Kui mõnel Novaatori lugejal nüüd teie raamatu vastu huvi tekkis, siis mis selle ja laiemalt teie uurimuse peamine sõnum? 

Oleksin õnnelik, kui raamat aitaks muuta ettekujutust Ida-Virumaast vähem negatiivseks ning lugejad mõistaksid, et eestlaseks olemiseks on palju viise. 

Olen näinud, et Eesti ühiskond ei ole nii ühetaoline, nagu meedia ja valitsus seda kujutavad. Näiteks tunnevad paljud inimesed, kellega vestlesin, tugevat sidet oma elukoha ja selle riigiga, ehkki omal moel – ja seda vaatamata kaevandusšahtidele, keemilisele haisule, institutsioonide usaldamatusele ja ülejäänud Eesti hooletussejätmisele. 

Soovitaksin huvilistele ehk ka paari raamatut, mis mulle Eesti kohta meeldivad: Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees", Jaan Krossi "Paigallend", Sergei Dovlatovi "Kompromiss", Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" ning sotsiaalteaduste valdkonnast Sigrid Rausingu "Everything is Wonderful: Memories of a Collective Farm in Estonia".