Arheoloogid leidsid Pınarbaşı küttide-korilaste asulakohast kolme kutsika säilmed juba enam kui 20 aasta eest. Need olid asetatud otse inimhauamatuse kohale kaevatud auku. Kondid ise olid liiga väikesed, et hunti koertest väliselt eristada, kuid inimmatuse lähedus viitas pigem koerale. Ligi 16 000 aastat vana leid muudab sellega oluliselt arusaama koerte arenguloost, vahendab Science.org.

Et koerad põlvnevad hallhuntidest, teadsid teadlased juba varem. Siiski oli jäänud mõistatuseks, millal ja kuidas hunte täpselt kodustati. Seni kuulus vanima geneetiliselt kinnitatud koera tiitel Loode-Venemaalt leitud loomale, kes elas umbes 11 000 aastat tagasi. Teadlased on leidnud ka iidseid koljusid, kuid kuna neist pole õnnestunud vana DNA-d eraldada, pole olnud võimaldik põhjapanevaid järeldusi teha.

Värskes uuringus eraldasid teadlased iidset pärilikkusainet Türgist leitud kutsika luudest. Nad analüüsisid saadud DNA-d ja võrdlesid seda teiste samalaadsete proovidega. Tulemused näitasid selgelt, et leitud loomad polnud hundikutsikad. Leid lükkas ümber varasemad kahtlused ja kinnitas, et inimasustustes elas koeri juba varakult.

Uurimisrühm järjestas peale Türgist leitud kutsika pärilikkusaine ka Inglismaalt ja Šveitsist leitud iidsete loomade DNA. Rakutuumas paiknev pärilikkusaine moodustab suurema osa looma genoomist ja annab kõige täpsema pildi tema põlvnemisest. Lisaks uurisid teadlased ainult emaliini pidi päranduvat mitokondriaalset DNA-d. Saadud tulemuste põhjal sarnanes kutsika pärilikkusaine teiste Lääne-Euroopast pärit iidsete koerte DNA-ga. Leid viitab, et koerad olid mandril juba tollal laialt levinud.

Ehkki uuritud loomad elasid üksteisest kaugel ja neid pidasid erineva eluviisiga inimrühmad, olid koerte geenid väga sarnased. Näiteks elasid Inglismaalt pärit koerad koos silmapaistvaid koopamaalinguid loonud küttidega, samal ajal pärinesid Türgi kutsikad varajaste põlluharijate eellaste asulast. Teadlaste hinnangul tähendab see, et kõik koerad pidid pärinema samast asurkonnast.

Geeniuuringud heidavad valgust ka hilisematele rännetele ja varajaste inimeste eelistustele. Kui põlluharijad rändasid aastatuhandeid hiljem Lähis-Idast Euroopasse, vahetasid nad sealsed asukad suures osas välja. Euroopa iidsed koerad ei kadunud aga kuhugi ning nende pärilikkusainest asendus uustulnukate omaga vaid ligikaudu pool.

Teadlased oletavad, et sisserändajad pidasid kohalikke koeri valve- või veotöödel kasulikeks ja võtsid nad seetõttu meeleldi omaks. Vastupidine olukord leidis hiljem aset Põhja-Ameerikas, kus kadusid põliskoerad Euroopa kolonistide tõttu pea täielikult.

Kuigi leid annab koerte ajaloo kohta väärtuslikku teavet, ei vasta see lõplikult küsimusele koerte algse päritolupaiga kohta. Geeniandmed seadsid kahtluse alla ka varasema oletuse, et inimesed kodustasid hunte mitmes maailma paigas korraga. Uuritud jääajaaegsete koerte pärilikkusaine kattub suuresti tänapäeva koerte omaga, mis viitab nende ühisele päritolule. Kuigi asjaolu, et hunte võidi kodustada mitmel korral, ei saa täielikult välistada, puudub uute leidude valguses vajadus seda eeldada.

Tulevased arheoloogilised väljakaevamised võivad heita siiski uut valgust, kuidas inimese ja koera suhe kujunes. Näiteks Türgis asuvast veidi hilisemast asulakohast leidsid teadlased koeri, kes olid maetud juba inimeste kõrvale. Muutus matmiskommetes viitab sellele, et kahe liigi vaheline emotsionaalne side tugevnes aja jooksul.