Veterinaar-parasitoloog Liina Laaneoja ütles "Vikerhommikus", et isegi kui koerte väljaheiteid enam maas ei paista, ei tähenda see, et oht oleks kadunud. "Sulalumi võib parasiidimunad hunnikutest juba pinnasesse ja pindadele laiali uhtuda. Seetõttu võib tegelik olukord olla hullem, kui esmapilgul tundub," selgitas ta.

Koerte väljaheidetes võivad elutseda erinevad parasiidid: nii ainuraksed kui ka ussid. Eestis on uuringutes tuvastatud nii ümarusse kui ka paelusse. Mõned neist võivad põhjustada seedetrakti vaevusi, teised aga läbivad organismis keerukama arengutsükli.

Näiteks võivad ümarusside vastsed pärast organismi sattumist hakata kehas ringi liikuma. Inimese organismis ei arene need küll täiskasvanud ussideks, kuid vastsete ränne võib siiski kahjustada kudesid. Mõnel juhul võivad nad sattuda näiteks silma või teistesse elunditesse.

Keskkonda jäänud väljaheited võivad olla nakkusallikaks ka teistele loomadele. Koerad võivad parasiite saada näiteks pinnase kaudu või teiste loomade väljaheitega kokku puutudes.

Parasiitide mõju sõltub liigist. Näiteks võivad mõned neist põhjustada kõhulahtisust, samas kui teised läbivad organismis rände erinevate organite kaudu. Lisaks elavad parasiidid peremeesorganismi arvelt ning võivad looma organismi kurnata.

Sageli ei pruugi omanik parasiitide olemasolu märgata. "See, et looma juures pole usse nähtud, ei tähenda, et neid ei oleks," märkis Laaneoja.

Paljude parasiitide munad ei ole kohe nakkusvõimelised. Selleks võib kuluda mitu päeva või isegi nädal. Seetõttu aitab väljaheidete kiire koristamine nakkusohtu märgatavalt vähendada. "Kui väljaheited kohe ära koristada, ei jõua parasiidimunad sageli veel nakkusvõimeliseks muutuda," selgitas Laaneoja. Sama põhimõte kehtib ka kasside puhul ja sestap tuleks liivakasti regulaarselt puhastada.

Parasiidid võivad koju sattuda ka inimese jalanõude või riiete kaudu. Näiteks võivad mõned parasiidimunad olla keskkonnas väga vastupidavad ja kleepuvad ning liikuda edasi pinnase või tolmu kaudu. Seetõttu soovitatakse ka tubastele loomadele aeg-ajalt ussitõrjet teha.

Üldise soovitusena võiksid tubased loomad saada ussitõrjet üks kuni kaks korda aastas. Väljas liikuvate koerte puhul on klassikaline soovitus teha seda umbes neli korda aastas, kuid täpne skeem sõltub looma eluviisist. Kui loom liigub vabalt, peab jahti või sööb toortoitu, võib ussitõrjet olla vaja teha sagedamini.

Laaneoja rõhutas, et koera järelt koristamine ei ole ainult viisakus teiste inimeste suhtes, vaid ka oluline tervisekaitse meede. "Kui jätame väljaheited koristamata, seame ohtu teised loomad, inimesed ja ka omaenda lemmiku," ütles ta.