25. juunil 1673. aastal hukkus sõjatandril umbes 60-aastaselt krahv Charles de Batz-Castelmore, keda peetakse Alexandre Dumas' kuulsa musketäriromaani peategelase d'Artagnani prototüübiks. Kui sõduri matmispaik oli teadmata, siis nüüd on teadlased sellele võibolla sammukese lähemal.  

Arheoloog Wim Dijkman kulutas Prantsuse eliitsõduri viimse puhkepaiga otsingutele 28 aastat. Lahendus saabus aga täiesti ootamatult tänavu veebruaris, mil Püha Peetruse ja Pauluse kiriku remonditööde käigus vajus osa põrandast sisse. Tööliste silme all tuli välja altari all asunud haud koos inimsäilmetega.

Värskelt leitud haud pakub ajaloolastele mitmeid juhtlõngu. Arheoloogid leidsid luukere juurest 17. sajandist pärit Prantsuse mündi. Samuti asus säilmete rinna piirkonnas pliist musketikuul. See leid kattub hästi ajalooarhiivides kirjeldatud d'Artagnani lahinguvigastustega. Lisaks toetab teooriat matmispaiga asukoht pühitsetud mullas, kuhu toona sängitati vaid kõige tähtsamaid isikuid.

Nüüd peab oletustele kinnituse andma kaasaegne geeniteadus. Teadlased eraldasid märtsis leitud luukere lõualuust ja hammastest hoolikalt DNA proovid. Aastasadade jooksul laguneb pärilikkusaine pinnases sageli algosadeks.

Seetõttu on hammaste sisemus iidse DNA eraldamiseks üks parimaid kohti, sest hambaemail kaitseb geneetilist materjali keskkonnamõjude eest. Need proovid saadeti edasiseks analüüsiks Saksamaale Müncheni laborisse.

Laboris eraldatud pärilikkusainet hakatakse võrdlema elavate inimeste genoomiga. Prantsusmaal Avignonis elab siiani De Batzi perekonna isaliin, mis põlvneb musketäri isast. Teadlased kõrvutavad iidseid geeniandmeid tänapäevase järeltulija omadega, otsides kattuvaid mustreid.

Y-kromosoom pärandub isalt pojale peaaegu muutumatuna. Seega võimaldab just isaliini analüüs tuvastada sajanditetaguseid sugulussidemeid väga suure täpsusega.

Arheoloogilised leiud sobituvad hästi ka toonaste logistiliste oludega. Prantsuse armee viibis tol suvel samas piirkonnas ning suvise kuumuse tõttu oleks hukkunud ohvitseri keha transportimine tagasi Pariisi olnud äärmiselt keeruline. Seetõttu on loogiline, et kaasvõitlejad matsid austatud juhi lähimasse pühitsetud paika.

Uurijad rõhutavad, et enne laboritulemuste selgumist ei saa aga milleski kindel olla, sest ajalooliste isikute tuvastamine pelgalt kaudsete tõendite põhjal on varemgi eksiteele viinud.

Kui teaduslik ekspertiis kinnitab säilmete kuuluvust Charles de Batz de Castelmore'ile, lahendab see üle kolmesaja aasta vanuse mõistatuse.

Alexandre Dumas' romaanidest tuntud uljaspea põhineb reaalsel ajaloolisel isikul. Charles de Batz de Castelmore d'Artagnan teenis Prantsuse kuningate Louis XIII ja Louis XIV usaldusväärse ohvitserina. Tema elutee lõppes Prantsuse-Hollandi sõja päevil 1673. aasta juunis, mil Prantsuse väed piirasid Maastrichti linna. Sõdur langes kindlustuste ründamisel, saades surmava tabamuse kõri piirkonda.