Hasartmängude ajalugu ulatub palju kaugemale, kui seni arvati. Värske avastus muudab oluliselt arusaama ühest inimkultuuri olulisest intellektuaalsest pöördepunktist: teadmisest, et osa looduses toimuvatest sündmustest on juhuslikud ja kellegi kontrolli alt väljas.

Kõik õnnemängud, alates täringumängudest kuni hobuste võiduajamisele panustamiseni, põhinevad tõenäosusel, mis on inimesele sageli üsna raskesti hoomatav mõiste. Seetõttu on arheoloogid püüdnud varaseid näiteid hoolikalt dokumenteerida.

Dartmouthi kolledži arheoloog Robert J. Maddeni värske analüüs tuvastas katkematu, seni varjul olnud õnnemängude traditsiooni, mis ulatub vähemalt 12 000 aasta taha ehk siis umbes 6000 aastat varasemasse aega kui Vana Maailmas.

Madden hakkas õnnemängude päritolu vastu huvi tundma pärast märgatud viidet 2001. aasta teadustöös, kus mainiti Põhja-Ameerika arheoloogilistelt aladelt leitud väikeseid esemeid, mida peeti võimalikeks mängunuppudeks.

Selleks, et eristada mänguvahendeid tavapärasest prügist, koostas Madden spetsiaalsed kriteeriumid. Ta võrdles kahtlusi tekitanud esemeid hilisemate ja kindlalt tuvastatud kahepoolsete täringutega.

Kahepoolsed täringud sarnanevad põhimõttelt mündiviskega, kus tulemus sõltub sellest, kummale küljele ese maandub. Selliseid mänge on kirjeldanud ka esimesed Euroopa asunikud, kes puutusid kokku põlisameeriklaste eluviisiga.

Madden tuvastas, et varajased täringud olid sageli valmistatud teadlikult ebaühtlase kujuga. Osa neist olid pikuti poolitatud pulgad, millel oli üks kumer ja üks lame külg. Teised leitud esemed kandsid servadesse uuristatud iseloomulikke sälke. Arheoloogi hinnangul viitab selline kuju sellele, et esemed olid disainitud just juhuslike tulemuste tekitamiseks.

Vanimad kinnitatud mänguvahendid pärinevad Ameerika lääneosast, kus keskkonnatingimused on soodustanud leidude säilimist. Sealne kuiv kliima on aidanud hoida ka orgaanilisi materjale, mis muidu kiiresti häviksid. Võrdluseks võib tuua Vana-Egiptuse või Rooma riigi leiud, mis on seni olnud hasartmängude ajaloo tugisambad. Maddeni töö valguses paistavad isegi vaarao Tutanhamoni hauapanused võrdlemisi hiliste näidetena.

Uuringu tulemused kinnitavad, et õnnemängude traditsioon on olnud järjepidev ja väga pikaajaline. See osutab inimkonna varajasele huvile juhuslikkuse ja tõenäosuse vastu.

Hasartmängud eeldavad vähemalt algelist arusaama tõenäosusest või selle olemasolu tunnistamist. Madden eeldas, et varasemad ühiskonnad võisid pidada kõiki sündmusi kindlate põhjuste tagajärjeks, sarnaselt väikeste lastega, kellel on raskusi juhuslikkuse mõistmisega. Üleminek arusaamani, et kõikidel sündmustel ei pruugi olla selget põhjust, on märkimisväärne mõtteline hüpe.

Tõenäosusteooria ise kujunes välja alles 300–500 aastat tagasi, kui matemaatikud püüdsid mõista õnnemängude toimimist.