"Saaremaa vallutamine moodustab Henriku kroonikast viimase peatüki, mistõttu nähakse seda Liivimaa ristisõja lõppakordina. Kui aga vaatame eelnenud ja järgnenud perioodi, näeme, et tegelikult käisid tormilised suhted väga tugevalt edasi," ütleb Tallinna Ülikooli ajaloo nooremteadur Piia Sandra Palm. Ehkki vallutuseelsest ajast on teada saarlaste sõja- ja rüüstetegevusest, viitavad allikad, et nad valdasid ka euroopalikku rahvusvahelise suhtluse kunsti.

Oma hiljutises konverentsiettekandes lahkas Palm 13. sajandi saarlaste käekäiku. Ta tugines nii 1227. aastale eelnenud kui ka järgnenud ajast säilinud ürikutele ja arheoloogilistele leidudele. Nende põhjal kirjeldas ta saarlaste omaaegset diplomaatilist mainet, ent ka võimusuhteid uute maaisandatega. "Näeme, kuidas kohalikud ei olnud suures ajaloos lihtsalt kõrvaltegelased, vaid aktiivsed ajaloo teostajad," tõdeb nooremteadur.

Kristlusega oldi juba sina peal

Läti Henrik kujutab oma kroonikas Saaremaad kui kõige paganlikumat ja ohtlikumat piirkonda – samas vaimus kirjeldab ta saarlasi. Ometi leiab Piia Sandra Palmi sõnul 1222. aastast näite, kuidas Taani kuningas Valdemar II ehitas Saaremaale oma kivist kindluse ning korraldas sealsamas kohtumise Mõõgavendade ordu ja piiskop Alberti vend Theoderichiga. "Kui Taani kuningas sai seal teha tipp-poliitilise kohtumise kristliku eliidiga, räägib see minu meelest selle kasuks, et teda pidi seal mingil määral toetama kohalik eliit," arutleb Palm.

Teise kõneka näite leiab tema sõnul 1225. aastast. Tookord saatsid saarlased oma esindajad paavsti legaadi Modena Wilhelmi juurde. Viimaselt palusid nad abi ja kaitset Taani kuninga vastu, lubades vastutasuks ristiusu vastu võtta. Legaat oli nõus, lubades saarlastele rahu ja täielikku vabadust. "Minu tõlgenduse järgi tähendab see, et saarlased tahtsid ennast tõepoolest integreerida laiemasse ladina kristlikku õigusruumi. See oleks neile olnud kaubandust silmas pidades ka igati kasulik," märgib nooremteadur.

Toodud näidete ja arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal on näha, et isegi kui saarlased polnud juba otseselt kristlased, oldi saarel ristiusuga vähemalt sina peal. Nii pole kuigi üllatav, et nad olid juba 1225. aastal huvitatud kanoonilise õiguse vastuvõtmisest. 

Palmi sõnul on siinkohal üha tulisem uurimisküsimus, kas niisuguse ristiusu omaksvõtuga kaasnes tingimata uue ilmaliku maaisanda omaksvõtmine. "Aasta 1225 juhtum ongi ääretult põnev, sest kui nad oleksid koos kristliku õigusega vastu võtnud ilmaliku võimu, poleks olnud vaja Saaremaad sõjaväeliselt vallutada. Ometi tuli 1227. aastal sõda," osutab ta.

Muhu lahing kui suur arusaamatus?

Saarlaste võimalikust seotusest euroopaliku kristliku maailmaga annavad lisaks tunnistust 1227. aasta sündmused. Ajalooõpikutest on see tuntud muistse vabadusvõitluse lõpuna, mil Saaremaa läks viimase Muinas-Eesti maakonnana võõrvõimu alla. Piia Sandra Palmi sõnul on allikate põhjal aga alust arvata, et pilt paganluse ja ristiusu osas oli enne sõda märksa kirjum. "On täiesti võimalik, et Saaremaal, eriti Valjalas, leidus ambitsioonikamaid ülikuperekondi, kes olid sellesse süsteemi juba integreerunud," sõnab ta.

Aastal 1227 võttis ristivägi esmalt suuna Muhu linnusele. "Kui loeme Henriku kirjeldust lähemalt, mainitakse seal, et kohalik Muhu eliit kohtus väega linnas, mitte linnuse juures," rõhutab ta. Linna olemasolule viitavad mullu suvel Muhust välja tulnud kaks suurt mündiaaret. 

Henriku sõnutsi leidis ristiväe ja kohalike vahel aset mingit sorti kokkupõrge. Alles peale seda taandusid saarlased linnusesse ja algas vaenutegevus. "Henriku kirjeldusest võiks välja lugeda, et see sõjaline konflikt oli justkui pooljuhuslik ega pruukinud kohe olla esmane eesmärk. Teadupärast tehti Muhu linnus aga pärast seda arusaamatust maatasa," kirjeldab Palm. 

Edasi liikusid ristirüütlid Valjala peale, kus Henrik kirjeldab samuti eraldi linna ja linnust. Nooremteaduri sõnul Valjalat sõjaliselt ei vallutatud, vaid kohalikud võtsid uued maaisandad rituaalselt vastu ja lasid end sümboolselt ristida. Alles peale uute isandatega nõustumist lasid saarlased nad linna ja linnusesse. "Fakt on, et Valjalat ei vallutatudki. Niisiis tegelikult oli Saaremaa allaheitmine, mida esitatakse väga dramaatiliselt kui ristisõja lõppvaatust, väga mitmekihiline," tõdeb Palm.

Ladinakeelne abipalve

Saarlaste rahvusvahelistest sidemetest ja iseseisvast toimetamisest leiab allikatest märke edaspidigi. Näiteks on samuti 1227. aastast teada olukord, kus Lübecki linn palus saarlastelt abi sõjas Taani kuninga vastu. "Abipalve pole säilinud. Küll aga on meil piiskop Alberti kui uue maaisanda saadetud vastus lübecklastele saarlaste nimel. Nad nõustusid Lübecki aitama ja see sai toimuda arvatavasti ainult laevastikuga," arutleb Piia Sandra Palm.

Sama aasta 22. juulil toimuski Bornhövedi lahing, kus Lübeck võitis ja Taani kuningas kaotas. Palmi sõnul pole teada, kas saarlased seal osalesid. Küll on teada, et appikutse teemal peeti maha ladinakeelne kirjavahetus. "See tähendab, et Saaremaal pidi olema võimekus pidada välisilmaga diplomaatilist ladinakeelset suhtlust. Naabritel pidi olema teadmine, et nad saavad konkreetselt Saaremaale pöörduda," osutab nooremteadur.

Sõjajärgsest ajast on teada ühtlasi maade jagamise kohta mitu ürikut. Nimelt jagunes Saaremaa algul Riia kodanike, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel, kelle vahetasid hiljem välja Saksa ordu ja Saaremaa piiskop. "Maid jagati omavahel üsna detailselt. Minu jaoks on siin kõige põnevamad kaks ürikut aastast 1254, mis jagavad ära Põhja-Saaremaa, Soela väina ja Lõuna-Hiiumaa," toob Palm välja.

Kui esimene ürik anti välja kiirustades, siis teises on rõhutatult mainitud, et see anti välja koostöös Pöide ja Karja inimestega. "See näitab, et esimene ürik võis tekitada segadust ja maaomanikud pidid seetõttu kaasama kohalikke," arutleb Palm.

Saarlaste autonoomia püsis

Kõige tuntumate allikatena annavad saarlaste sõjajärgsest eluolust aimdust kaks saarlaste ja Saksa ordu esindaja vahel aastatel 1241 ja 1255 sõlmitud lepet. Neis pandi paika ühiskondlikud ja õiguslikud normid. Ühiskondlike normide all mõeldi ristiusuga vastuollu minevat: nt lapsetappu, paganlikku ohverdamist ja paasturikkumist. "Õigusküsimustes oli läbivaks teemaks maa omamise õigus. Neist ürikutest järeldub selgelt, et kohalikud võitlesid selgelt selle nime, et säilitada oma õigus maa üle," märgib Piia Sandra Palm. 

Teisisõnu järgisid kohalikud edasi vanu Põhjala kultuuriruumile omaseid tavaõigusest kehtivaid arusaamu, mille järgi maaomand kuulus tervele suguvõsale, mitte üksikisikule. "Kui üksikisik midagi tegi, vastutas selle eest kogu suguvõsa. See kaitseski maad selle eest, et maaisandad ei saaks kuritööde eest seda ära võtta ega suguvõsast välja viia," seletab Palm. Liiati praegusaja moraalikäsitlus toona ei kehtinud ja kuriteod olid rahaliselt hüvitatavad: suguvõsa pani raha kokku, maksis maaisandale trahvi ja maa jäi perekonna kätte.

Palmi sõnul on 1241. ja 1255. aasta ürikute juures kõnekas seegi, et kohtumõistmise õigus määratakse seal Saksa ordu esindajale ehk foogtile, kuid seda vastavalt kohalike nõuandmist mööda. "Samas 1255. aasta ürikus pandi paika, et kui foogt ei jõua ettemääratud ajal kohut mõista, liigub see õigus kohalikule eliidile," sedastab ta. 

Kohalik eliit tähendas 13. sajandil saarlasi. Sellest annab tunnistust ka tõik, et uued maaisandad rajasid Saaremaale kaitserajatisi alles sajandi lõpus – enne eelistasid nad resideeruda Lihulas ja Haapsalus. "Praktiline külg ehk hinnuse ehk maksude kogumine oli samuti jäetud kohalike hooleks. Nemad pidid need laevadele koguma ja Haapsallu või Riiga toimetama. Autonoomia on ilmselge ja kogu igapäevane elu toimis 13. sajandi vältel läbi kohalike," tõdeb nooremteadur.

Vaid üks peatükk ajaloos

Saaremaad on Piia Sandra Palmi sõnul põnev uurida, sest võrreldes paljude Eesti piirkondadega on 13. sajandi allikad selle kohta säilinud üsna hästi. Pilt saarlastest kui erakordselt paganlikust ja sõjakast rahvast pärineb seejuures aga just Läti Henriku sulest. 

Palm ei eita, et saarlased olidki toona tänu oma kaubandussidemetele mandrieestastest võimekamad. "On tõsi, et saarlased tegutsesid väga ambitsioonikalt ka üle Mandri-Eesti, kuid ilmselt tulenes nende võimekus puhtpraktilistest põhjustest, kuna toona käis peamine liiklus veeteid pidi," arutleb ta.

Ühe samalaadse müüdina soovis ta oma ettekandega murda kujutluspildi 1227. aastast kui õndsa rahuaja algusest ja ristisõdade lõpust. Kogu 13. sajand kujunes vastupidi samamoodi tormiliseks. Näiteks arvatakse Palmi sõnul, et 1230. aastate lõpus olid saarel ülestõusud. Samuti järgnesid mässud peale seda, kui Saksa ordu kaotas leedulastele 1260. aastal Durbe lahingus. "See näitab, et võim polnud kindel ja saarlased testisid pidevalt piire, mistõttu pidid piiskop ja ordu oma võimu alatasa kinnistama," märgib Palm.

Dramaatilise näite saarlaste eneseteadlikkusest leiab veel sajandi lõpustki, 1297. aastast, mil Saksa ordu lukustas 80 saarlast Pöide torni. "Ülejäänud vabad Saaremaa liidrid ja vaimulikud saatsid seepeale oma esindajad Lihulasse piiskopi juurde. Nad palusid Saksa ordu vastu abi ja ütlesid, et kui piiskop ei suuda aidata, otsivad nad uue isanda," kirjeldab nooremteadur. 

Pärisorjusest ja sunnismaisusest saab Saaremaal rääkida alles 14.–15. sajandist alates. Samas on Palmi sõnul kurdetud saarlaste kohta veel 19. sajandilgi, et nood kipuvad liiga karmi koormuse eest paatidega ära põgenema. "Oluline on aru saada, et Liivimaa ristisõjad ei pannud tingimata punkti meie eelnevale vabadusele. Need on vaid üks peatükk pikas ajaloos, kus näeme, et võimu kinnistamine toimus pidevas dialoogis kohalikega," ütleb ta.

Piia Sandra Palm pidas ettekande "The Art of Adaptation: 13th-Century Saaremaa Inhabitants Navigating New Rules" rahvusvahelisel konverentsil "Läänemeremaad 12.–14. sajandil: kohalikud ühiskonnad, kultuurid ja traditsioonid muutuste ajastul" 16. aprillil Tartus. Lähemalt võib 13. sajandi Eesti eluolust lugeda raamatust "Oma või võõras".